1866. aastal esmakordselt terviktekstina trükivalgust näinud „Eesti rahva ennemuistsed jutud“ (kõigepealt, alates 1860st ilmus see vihikutena) on paljude praegustele täiskasvanutele mällu sööbinud ennekõike tänu Günther Reindorffi jõulistele illustratsioonidele. Kuigi raamat oli varemgi ilmunud illustreerituna ja mitmes kordustrükis, jäid Kreutzwaldi tekst ja Reindorffi illustratsioonid, mis koos ilmusid esimest korda 1951. aastal, kokku kuuluma järgnevateski väljaannetes.
„Ennemuistsed jutud on koduta loomade sarnased, kelle sündimise paik mõnikord teadmata on, kes siiski igal maal ja kõigi rahvasugude keskel elavad, ja ehk küll esiotsa kui võõrad sinna tulnud, aegamööda sealse rahva kombeid ja viise mööda endid kujundavad, nagu oleksid nad praeguses paigas sündinud ja maast madalast üles kasvanud“ – nii juhatab Kreutzwald sisse oma väga eriilmelistest paladest koosneva kogumiku. Siin sisaldub kõigepealt Kreutzwaldi lapsena kuuldud rahvajutte, millest köitvaimad olid autori meelest just õudsed lood*. Teise suure rühma moodustavad tol ajal levinud rahvusvaheliste muinasjuttude ja legendide ümberjutustused. Kuigi Kreutzwaldi muinasjutte on ilmunud ka üksikväljaannetena, tunduvad need kõige õigemini ikka klappivat kokku ja üksteise kõrvale.
Kogumik algab muinasjutuga „Kullaketrajad“, „Hädaohust pääsenud kuningapoeg saab vendadele päästjaks“ on kogumiku viimane muinasjutt, mõnes väljaandes järgnevad veel “Paiklikud ennemuistsed jutud”. Nende vahepeale mahuvad „Puulane ja Tohtlane“, „Lopi ja Lapi“, „Tark mees taskus“, „Põhja konn“, „Vägev vähk ja täitmatu naine“ ning teised tuntumad ja vähemtuntumad palad. Kogumiku populaarsuse üheks põhjuseks on kindlasti muinasjuttude variatiivsus, mis laseb oma lemmiku leida igaühel, kes teose kätte võtab. Oluline ajas kestvuse põhjus on lugude üldistusjõud ning neis peituvad üldinimlikud väärtused ja elutõed. Ja muidugi mängib lugude mällu sööbimisel olulist rolli ka Kreutzwaldi poeetiline ja mahlakas sõnastus.
Tänavu möödub „Eesti rahva ennemuistsete juttude“ ilmumisest juba 160 aastat. Hiljuti poodidesse jõudnud Andrus Kivirähki „Eesti rahva uued jutud“ (2025) tõestab, et Kreutzwaldi kogumik on jätkuvalt inspireeriv ja heaks aluseks uute teoste sünniks ka tänapäeval, nagu ühele korralikule tüvitekstile kohane.
- Soome Kirjanduse Selts, 1866
- H. Laakmann, 1875, 1901
- Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus, 1924 (ill. August Roosileht)
- Geislingen: s.n., 1949 (ill. Edmond Vallot)
- Eesti Riiklik Kirjastus, 1951, 1952, 1953 (ill. Günther Reindorff)
- Eesti Raamat, 1967, 1978 (ill. Günther Reindorff)
- Avita, 1996 (ill. Günther Reindorff)
- Athena, 1996 (ill. Günther Reindorff)
- Koolibri, 2006, 2009 (ill. Günther Reindorff)
- Rahva Raamatu Kirjastus, 2022 (ill. Günther Reindorff)
*Müürsepp, Mare „Eesti rahva ennemuistsed jutud“ . Eesti lastekirjanduse kuldvara (2018)
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
