Soome autor Laura Lähteenmäki (s 1973) on meie mail veel tundmatu nimi, kuigi alates noorteromaanist debüütteose ilmumisest 1998. aastal on ta avaldanud ligi kakskümmend raamatut. On üsna kindel, et jutustuse „Loe mõttes kümneni“ ilmumisega kirjutab autor end meie lugejate teadvusse. Väitele lisab kaalu asjaolu, et teos sai 2024. aastal nomineeritud Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinnale.
Väike My, Jupatsid ja Lassi
Raamatu peategelane, neljandat klassi lõpetav My on viimasel ajal iga päevaga üha enam tajunud suurenevat lõhet enda ja oma sõprade Viivi, Heta, Aada ja Camilla vahel. Kui varasemalt oli Myl tunne, et Jupatsid – nii on sõbrad end isekeskis kutsuma hakanud – on tema inimesed, ta saab neid jäägitult usaldada ning neile igas asjas kindel olla, siis nüüd tunneb ta end viienda rattana vankri all. Erinevalt teistest ei huvita Myd küünelakid ega „kustomiseeritud cup cake’id“, teistest tagaselja halva rääkimine ega telefonis passimine. Ta tahaks, et kõik oleks lihtne ja selge nagu varem. Ta tahab mängida, mängida päriselt ja kogu hingest. Teistel tüdrukutel näivad aga olevat teised huvid ning mäng näib nende jaoks ühtäkki titekas, igav ja häbenemisväärne. My tunneb, et peab end kampa sulandumiseks muutma, olema keegi teine, keegi, kes ta (veel) ei ole. Ta märkab, et vestlusgrupid jäävad vaikseks, kui tema nendega liidetakse, et selja taga sosistatakse ja volksutatakse silmi, et teda ei kutsuta ja kohtutakse omavahel. See kõik teeb väga haiget ja muudkui süvendab ebakindlust. Pingeid lisab ka asjaolu, et seni vaid tema päralt olnud ema – oma isast ei tea My midagi – on leidnud endale kallima ning armastatud vanaisa tervis üha halveneb.
Kui siis My kohtub ootamatult naabruskonda ilmunud Lassiga, kes tüdruku ühel õhtul metsa mängima kutsub, tunneb tüdruk end temaga üllatavalt vabalt. Kuigi My poissi vaid põgusalt tunneb, mängitakse üheskoos jäägitult üha metsikumaid ja fantaasiarikkamaid mänge.
Mäng on tõsine asi
Teose keskmes on laste vägagi erineda võiv kasvutempo, mis põhjustab erinevat maailmataju ja huvide lahknemist. Nii võibki teismeea künnisel seisja ühel hetkel avastada, et tema parim sõber soovib ühtäkki hoopis teistsuguseid asju, kui tal senini tavaks on olnud. See aga võib sõpruse tugevalt proovile panna. On see ju lapsel ehk esimene kord tajumaks, et sõprus kasvades muutub, täpselt samamoodi nagu muutuvad inimesedki. Lähteenmäki toob selle ebakindluse ja pidetuse tunde ehedalt esile, kasutades nappe vahendeid ja põnevat süžeed – just nii nagu sihtgrupile kõige paremini sobib.
Rohkemgi veel on aga teost hinnatud nüüdisühiskonnas olulise teemapüstituse pärast. Erinevalt varasematest põlvkondadest, kus lapsed said kauem loomulikult ja pingevabalt mängida, surub tänapäeva ühiskond ja tehnoloogia täiskasvanulikke teemasid ja ootusi peale märksa varem. Juba varasest east kättesaadavate digividinate kaudu jõuab lapseni maailm, mis sunnib peale täiskasvanulikku käitumist, survestab tarbima ja saavutama, jättes mängu kui lapse eluks olulise faktori tagaplaanile. Kuigi lapsed võivad pealtnäha paista küpsemad (näiteks oskavad tehnikat kasutada, teavad trende jmt), ei tähenda see, et nende emotsionaalne areng oleks kiirem. Vastupidi – liigne surve võib tekitada ärevust, sest lapse aju ei ole veel valmis täiskasvanute maailma pingetega toime tulema ja kasutab olukorraga hakkamasaamiseks käepäraseid vahendeid, mille seas on ka kiusamine, klatšimine, alandamine. Nii kulub ka lapsevanematele vägagi marjaks ära raamatus pühendusena toodud tsitaat Jari Helinilt ja Vesa Jokinenilt: „Mul on üks palve: ära võta mult lapsepõlve. Las ma tunnen sellest ajast rõõmu.“
Tõlkinud Triin Tael
Kirjastus Hea Lugu 2026, 176 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
