Need, kellele Jostein Gaarderi (1952) nimi tuttav, rõõmustavad kindlasti poelettidel tema värsket teost märgates. On ju Gaarder üks norra tuntumaid autoreid ja ülemaailmne fenomen, kes hästi tuntud ka Eestis. Tema noortele mõeldud „Sofie maailm“ (ek 1996, 2023) ning „Apelsinitüdruk“ (ek 2005, 2019) on ilmunud meilgi lausa kahes trükis. Neist viimane on olnud lausa nii inspireeriv, et on Nukuteatris isegi lavale jõudnud (2019). „Mängukaartide saladust“ ja „Saladuslikku jõulukalendrit“ (mõlemad ek 2000) on nagu eelmainitudki enamasti käsitletud noorteraamatutena, „Vita brevis: Floria Aemilia kiri Aurelius Augustinusele“ (ek 1999) on täiskasvanuile suunatuna ilmunud aga sarjas „Moodne klassika“. Siinkohal tuleb tõdeda, et teoloogiat ja keeli õppinud Gaarderi teosed on siiski üsna universaalsed ja noorteteosed passivad imehästi lugemiseks kõigile, kes tunnevad huvi elu ja inimeksistentsi suuremate küsimuste vastu.
Sama kehtib ka hiljuti eesti keeles ilmunud jutustuse „Teisel pool peeglit“ kohta, mis on meieni jõudnud Sigrid Toominga suu- ja suurepärases tõlkes. Tegemist ei ole Gaarderi värskeima teosega – autori kodumaal Norras nägi see trükivalgust juba 1993. aastal, vaid mõni aasta pärast Gaarderi tippteoseks peetavat, filosoofia ajaloost pajatavat „Sophie maailma“. Ja kuigi ka „Teisel pool peeglit“ käsitleb sarnaselt eelmainitule suuri igikestvaid filosoofilisti küsimusi, mis aktuaalsed igal ajal, on viimati tõlgitu näol tegemist märksa soojema, intiimsema ja emotsionaalsema looga.
Kurb, kuid helge lugu lahkumisest
Jutustuse „Teisel poole peeglit“ peategelaseks on Cecilie, kes on raskelt haige ja veedab oma päevi voodis, samal ajal kui tema pere valmistub jõuludeks. Cecilie kujutab temani jõudvate helide ja lõhnade abil ette, mida ja kuidas allkorrusel tehakse. Ta haistab hapukapsast ja viirukit, jõulupuu värsket hõngu ja kuuse alla pandud kingitusi – kõike seda, mis tavapäraste jõuludega kaasas käib. Ometi on need jõulud teistsugused, sest Cecilie on alates oktoobrist haige ning sunnitud oma tuppa voodisse. Jõuluööl, tõsi küll, viiakse tüdruk kingituste jagamiseks ka allkorrusele. Just sel ööl ilmub tema tuppa uudishimulik, kärsitu ja ehk veidi ülbegi tegelane, keda näeb vaid tüdruk ise – ingel nimega Ariel. Raamatu põhiosa moodustavadki Cecilie ja Arieli vestlused öösel, kui ülejäänud pere magab. Kuna Arielil pole Cecilie inimkogemusi, sõlmivad nad kokkuleppe – Cecilie räägib Arielile, mis tunne on olla lihast ja luust inimene kõigi meelte, aistingute ja tunnetega, ning Ariel vastab tüdruku küsimustele taeva, universumi ja olemise kohta. Siis, kui Cecilie’il jõuab kätte aeg lahkuda, pole kõhklusi ega ebalust, vaid rõõm olnust ja selle võimalustest. Surm on küll paratamatu ja kurb, kuid see pole sünge ja tume, selles on ka helgust, lootusrikkust ja tänulikkust.
Raamatu pealkirjas on viide piiblitsitaadile apostel Pauluse kirjast korintlastele: „Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse“. Selles võrreldakse inimliku tunnetuse piiratust igavikulise tõega. Inimesed küll aimavad ja loodavad, et on midagi enamat, kuid ei suuda seda hoomata. Kogedes maailma ainult läbi oma viie meele ja piiratud mõistuse ning tehes küll suurimaid teaduslikke või vaimseid avastusi, on see siiski vaid imepisike osa tervikpildist. See aga kutsub üles alandlikkusele, oma piiride mõistmisele ning nende hetkede hindamisele, mis meile antud on.
Need, kes selle kirjakohaga tuttavad, teavad ilmselt paremini, kuidas teost lahti mõtestama hakata, samas aga on lugu ligipääsetav ka neile, kes kristlikke viiteid nii hästi ei taju. Sel moel pakub tekst lugejale head võimalust selles osas palju juurde õppida. Tegemist on teosega, mis kutsub süvenema ja julgustab küsima suuri küsimusi: kust me tuleme ja kuhu läheme, mis teeb meist inimesed, kas me oleme osa millestki suuremast.
Sündides kingiks saadud maailm
Gaarder toob teoses esile, et sageli ei oska inimesed neile antud kingitust, elu hinnata. Nii vajaksidki inimesed vahepeal meeldetuletust, et maailm ja elu on just siin ja praegu, just sellisena nagu ta on, ja see on meie ainus võimalus sellest osa saada sellisena nagu me oleme. Nii näiteks mõtiskleb Ariel: „Äkki peaks taevas iga natukese aja tagant suurematesse ajalehtedesse kuulutuse panema: Tähtis teade kõigile maailma kodanikele! See ei ole kuulujutt: MAAILM ON PRAEGU SIIN!“ (lk 29).
„Teisel pool peeglit“ on ülemlaul inimkogemusele maailmas, mis muutub iga päev. Gaarder toob esile, et kuigi me ei suuda tajuda maailma moonutamata kujul, on inimkogemus siiski ülioluline. Ehkki elu ei pruugi pakkuda ainult meeldivaid hetki, on ka ebameeldivuse tundmine ja kogemine oluline osa elukogemusest kui tervikust. Inimkogemus ja maailmataju on miski, mis on võimalik vaid inimestel ning sellisena ainulaadne ja väärtuslik. Keegi ei saa meie eest meie kehas meie tundeid tunda ega meie kogemusi saada, niisiis tulekski Gaarderi vaates elu hinnata kogu selle mitmekülgsuses – ühtviisi rõõmsatel kui ka kurbadel, kergetel kui ka rasketel hetkedel. Kenasti kõlab tsitaat raamatu tagakaanel: „Mitte meie ei tule maailma, vaid maailm tuleb meie juurde. Sündides saame selle kingituseks.“
Tõlkinud Sigrid Tooming
Kirjastus Koolibri, 136 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
