Jõulukuu toob raamatupoodidesse palju uusi teoseid ja inimesi, kes neid ostavad. Lastele mõeldud osakondades valitseb valdavalt värvikirevus. Kargelt põhjamaistes toonides „Lumemees Ludvigi õnn” paistab sellest hulgast eredalt silma. Leelo Tungla ja Regina Lukk-Toompere nimed, mille raamatu kaanelt leiame, pole lasteraamatusõpradele tundmatud. Nad mõlemad on ses valdkonnas aastakümneid tegevad olnud – ja mitte ainult lihtsalt tegevad, vaid ikka tipus figureerinud.
„Lumemees Ludvigi õnn” räägib ühest vahvast lumemehest, kellel, nagu autor ütleb, „oli kõik mida õnneks vaja: helge pea, toekas kere, mis ei peljanud ei pakast ega tuult, ja ilus pikk ning punane nina, mis tundis pidevalt mõnusat porgandilõhna”. Ka elukohale polnud lumemehel midagi ette heita. Ta seisis väikese metsatuka ääres majakese lähedal, kus sai nii loomadega juttu ajada kui ka lastel silma peal hoida.
Kui aga tihased pajatavad Ludvigile jõulukuusest, mida lapsed imetlevad, tekib lumemehel soov seda samuti näha. Iga päevaga hakkab igatsus Ludvigit üha rohkem närima, kuni ei anna talle enam üldse rahu. Algul püüab ta üksi oma unistust täide viia, kui see aga ei õnnestu, hakkab lootus tasapisi kustuma. Hea, et Ludvigil tuleb mõte muret sõpradega jagada. Need kutsuvad appi ülempäkapikk Pätriku ning õige pea on lumemees Ludvig õnnelikum kui kunagi varem.
Lugu on pealtnäha lihtne, kuid selle ridade vahelt võib nutikas lugeja leida õnnelikuna elamise retsepti. Elutarkus, mida Tungal talle omasel tasasel viisil edastab, väärib kindlasti kõrva taha panekut. Jutt on täis soojust ja südamlikkust, sel puudub vähimgi irooniline kõrvalmaik. Kirjanik ei sulge küll probleemide ees silmi, kuid headust, lahkust ja lihtsust pole Tungal kunagi häbenenud. See aga pole nüüdislastekirjanduses sugugi tavaline nähtus. Juba kirjaniku varasematest teostest on tuttav ka soe huumor, mis isegi kõige tusasemale lugejale muige suunurka toob.
Raamatu illustreerija Regina Lukk-Toompere on üks hinnatumaid eesti raamatukunstnikke, kelle jõulisi ja värvikaid pilte oskavad hinnata nii väikesed kui ka suured raamatusõbrad. Tänaseks on ta illustreerinud üle 70 raamatu ning olnud selle eest ka järjepidevalt auhinnatud. Leelo Tunglaga on koostöö sujunud varemgi. Ta on meisterlikult illustreerinud nii Tungla luulekogusid („Sabaga päike” 2007, „Porgand töötab porgandina” 2013), värssjutte („Vanaema on meil nõid” 2014) kui ka pikemaid jutustusi („Siil Felix ja päkapliks Kerli”, „Siil Felix ja kriminaalne loomaaed”, „Siil Felix ja sekelduste sügis” 2004–2005).
„Lumemees Ludvigi õnn” on kunstniku eelnevate töödega võrreldes mahedam ja kargem. Eks osaliselt ole see tingitud ka teosest – on ju tegemist talveraamatuga. Raamatut sirvides silm puhkab ja naudib. Põhitoonideks on puhta valge kõrval ka selle erinevad varjundid – kerge hall, mahe beež ja teised sarnased loomulikud loodusvärvid. Aktsendiks lisatakse ka sügavsinist ja tumerohelist, tihasekollast ja porgandioranži. Detailirikkus ja läbitöötatus on ikka olnud Lukk-Toompere kaubamärk. Siingi köidab kunstniku oskus peente pisiasjade abil teksti laiendada, sellele uusi nüansse lisada. Loomade joonistamises on Toompere samuti alati tugev olnud. Ludvigi-raamatus hoiavad vaataja tähelepanu pikalt endal elutruud linnud ning mets- ja koduloomad. Paeluvalt on kujutatud ka peategelast lumemeest. Tema ilmed ja emotsioonid: nukrus, lootus, rõõm – kõik see kumab läbi ka piltidest.
„Lumemees Ludvigi õnn” on köitev raamat, milles lugu ja pildid moodustavad kokkukõlava terviku. See on kui harmoonia kehastus, mida ikka jõulude ajal igatsetakse.
Illustreerinud Regina Lukk-Toompere
Tammerraamat, 2016
23 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
