Maja Lunde (1975) on nüüdisaja Norra üks menukamaid kirjanikke, kelle lasteraamatud ja täiskasvanuile mõeldud romaanid on kiiresti tõlgitud suurtesse keeltesse ja saavutanud rahvusvahelise edu. Eesti lugejatelegi pole Maja Lunde päris tundmatu nimi. „Mesilaste ajalugu“, mis autorile ehk enim tuntust toonud teos, ilmus eesti keeles samuti käesoleval aastal. Autor debüteeris 2012. aastal, mil ilmus tema lastele mõeldud jutustus „Üle piiri“ (Over grensen), mis käsitles juutide põgenemist Natsi-Saksamaa poolt okupeeritud Norrast. 2018. aastal ilmunud jutustus „Lumeõde“ on autori kümnes lasteraamat. Nagu esikteos, tõstatab ka see suuri igavikulisi küsimusi, kuid erinevalt debüütteose ajaloolisele taustale asetamisest toimub „Lumeõe“ tegevus tänapäeval.
Raamatu peategelane Julian on peagi saabuvate jõulude ajal üheteistaastaseks saav poiss. Paraku on aga jõulude tähistamine seekord seatud kahtluse alla, sest suvel on surnud poisi vanem õde Juuni. Julian, nagu ka ta ema-isa ja väikene õde Augusta on leinast murtud. Leina eest pagemiseks kasutab igaüks talle parimana tunduvat viisi. Julian on leidnud tugipunkti basseinis, kus tuleb vaid ujumistehnikale keskenduda, nii et teistele, kurbadele mõtetele ruumi ei jätku. Juliani väike õde Augusta, keda varem tema keevalise loomuse ja valjuhäälsuse tõttu Dünamiidiks kutsuti, on muutunud vaikseks ja eemaletõmbunuks, liigagi heaks lapseks. Vanemad – Julian nimetab neid vaid surmaeelsete vanemate varjudeks – on justkui hangunud, uinunud, varjusurmas; nad ei meenuta Juunit, justkui teda poleks olemas olnudki. Lastel oleks vaja temast rääkida, tema hauda külastada, teda mälestustes hoida. Julian ja Augusta on valmis leina aktsepteerima ja eluga edasi minema, sest olnut muuta ei saa, nende vanemad pole aga selleks veel valmis. Neil on lihtsam keskenduda argitoimetustele ja mitte meenutada seda, mis möödunus head oli. Seda, kui rõõmus ja ettevõtlik oli Juuni enne haigeks jäämist, kuidas just tänu temale said alguse paljud perekondlikud ettevõtmised, kuidas ta andis kõigile elurõõmu ja -jõu, tiivad, mis kannavad.
Igatsus lahkunud õe järele toob poisi juurde Hedvigi, tüdruku, kes oma särava naeratuse ja punaste juustega on kui elujõu kehastus. Hedvig annab poisile võimaluse rääkida, kui see soovib, pakub talle vajadusel tuge ja aitab jõulutunnet luua. Julianile tundub, et Hedvigis on leidnud ta tõelise sõbra. Varasem kaaslane, kes poisiga peale õe surma millestki muust kui ilmast rääkida ei oska, tundub poisile mõttetu, tegevused temaga igavad. Tänu Hedvigile tajub Julian, et ta ei tohiks olla isekas, et on veelgi väiksemaid ja hapramaid, kellele saad olla toeks nõnda, nagu sulle kord on oldud. See toob poisi suurimast kriisist välja ja ta otsustab, et tähtis pole mitte tema ise ja tema soovid, vaid tema väike õde ja jõulud, mis on Augustale väga olulised.
Samas aga hakkab Julianile silma Hedvigi juures ka palju kummalist: veider sõnakasutus, riietumisstiil ja käitumisviis, ootamatu ilmumine ja kadumine. Mida rohkem ta tüdrukuga aega veedab, seda sagedamini hakkab poisi peas kummitama küsimus, kes ta on.
Ülesehituselt ongi raamat sarnane põnevusjutuga. Adressaadi kärsitust tundes alustab autor sündmustikku loo keskelt, harutades seda sealt siis nii ette- kui tahapoole. Selgust pole lihtne leida, see libiseb lugejal üha eest.
Paralleelid jõulude tuntuima looga on ilmsed. Alustades kasvõi 24 peatükist, milleks teos on jagatud, peategelasest, kes on päästmismissioonil, või koguduse olulisuse rõhutamisest. Mis aga kõige olulisem – „Lumeõde“ lugedes võib läbida omamoodi jõulukatarsise, emotsionaalse puhastumise, mille järel tekib soov olla parem, hoolivam ja hinnata hetki lähedaste seltsis. Raamat on suurepärane võimalus astuda välja argirutust ja kommertsjõulude toodetud kohustuste nimekirjadest, mis aitavad kuidagi vee peal püsida, kuid hinge ei toida. „Lumeõde“ justkui aeglustab maailma, näitab, et saab ka teisiti – vaikselt, rahulikult, südamlikult, süvenenult.
Raamatu imelised illustratsioonid on valmistanud norra mainekas illustraator Lisa Aisato, kelle tööd on võitnud mitmeid auhindu. Lisa Aisato loodud maailm on maagiline. See, nagu raamatu sõnaline osagi, on tulvil erinevaid emotsioone – sügavaimat kurbust ja siiraimat rõõmu, hinge tumedaimaist salasoppidest esile kerkivat viha ja haavatavust.
Tõlkinud Marit Hansen
Illustreerinud Lisa Aisato
Rahva Raamat, 2019
192 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
