Kui lasteraamatuid avaldavad lasteaiaõpetajad välja arvata, siis pole just palju endast lugupidavaid kirjanikke, kes julgelt ja avameelselt tunnistaksid, et tema teos on õpetlik. Nähakse ju enamasti kirjandust ja pedagoogikat üksteisele vastanduvate, ehk isegi välistavate kategooriatena. Maarja Kangro aga teab, mida teeb. Temas pole kübetki kahtlust, kas ja kuivõrd on „Isa kõrvad“ kirjandus, kunst selle paremas mõttes. Nõnda sedastabki raamatu tagakaanetekst vapralt ja enesekindlalt, et tegemist on õpetlike lugudega tänapäeva lastest ja täiskasvanutest. On aga kirjaniku enesekindlus põhjendatud?
„Isa kõrvad“ pole peamiselt täiskasvanuile luuletava ja tõlkiva Maarja Kangro esimene lasteraamat. 2006. aastal ilmus temalt (samuti koostöös oma kunstnikust õe Kirke Kangroga) pildiraamat „Puuviljadraakon“. „Isa kõrvad“ on aga jutukogu, milles kuus reaalsust ja fantaasiat põnevalt põimivat novelli. Tegelased ei kordu, igas loos on oma kangelased, kel oma katsumused ületada. Nii näiteks peavad ema ja kohvikukülastajad toime tulema Lauriga, kellele meeldib kangesti endale igasugu toite tellida, kuid ühtegi neist süüa ei taha. Martale aga ei meeldi söögilauas suurte inimeste jutte kuulata, vaid ta nõuab, et isa ja ema temaga kogu aeg koletist ja notsut mängiksid. Jaan peab õppima vastutama lausutud sõnade, Marko aga lendu lastud müra eest. Kuid inimesed pole ainsad, kelle teele elu katsumusi veeretab. Prügikasti kõrvale heidetud püksid näiteks otsustavad hüljatuse kiuste endale võimalikult toreda elu luua. Lahke robot aga läheb jalutuskäigule ning osutub humaansemaks kui nii mõnigi inimesest külaelanik.
Et iva reljeefsemalt esile tuleks, kasutab Kangro oma õpetlikes lugudes, nagu Karl August Hindreygi oma ajal, rohkelt huumorit, ülepaisutatust ja hüperbooli. Kui Hinderyl uputakse pisaratesse või muututakse nõnda, et vanemadki sind ära ei tunne, siis Kangrol moondutakse krokodilliks ja mõnuletakse merevees või lennatakse kõrvade laperdades kaugesse metsa oma lapse tekitatud müra eest pakku. Samas aga pole kummalgi autoril kuskil mingit otsesõnalist manitsust või näpuvibutust. Nii ei ütle Kangro, et igaüks peaks kohvikus tellitud toidu kenasti ära sööma, või et tark on püksid jalga panna, kui isa palub, vaid jätab valikud lugeja teha. Targutamata ja pooli valimatagi kooruvad tõed, olgu siis suurte või väikeste lugejate jaoks.
Kangro raamatust tuleb ilmekalt esile, et lapsed ja täiskasvanud ei ela üksteisest eraldatud mullides, vaid nende elud lõikuvad, haakuvad, põimuvad. Lugudest kumab ja jääb kummitama, et üksteisega tuleb küll arvestada ja kena olla, kuid aegajalt võiksid täiskasvanud kasutada ka oma õigust olla lapsevanem ning mitte jätta kõiki raskeid valikuid ainult laste teha. Nõnda võibki öelda, et õpetlikkus on Kangro lugudes suunatud samavõrra ka täiskasvanud lugejaile. Siingi pole Kangro jäik ja paindumatu, vaid pigem mõistab lapsevanemaid ja oskab neile kaasa tunda. Ta saab aru, et pole lihtne olla hea lapsevanem, eriti kui ümberringi kõik näikse paremini teadvat, kuidas see käib. Loodud ideaalkujud emadest ja isadest, kes kunagi häält ei tõsta, ei väsi ega ole segaduses ja lastest, kes kunagi oma tahtmist peale ei suru, riideid enne pidulikku hetke ära ei määri ega vaidle, võivad olla piiravad ja ahistavad. Pidev elamine pakutavate valikute tulvas ning süütunde ja küündimatuse kütkes võib olla äärmiselt kurnav.
Maarja Kangro „Isa kõrvad“ tõestab ilmekalt, et õpetlikkus ei välista kirjanduslikkust. Kangro tekst on ilma igasuguse kahtluseta kirjandus, samas aga on see ka lustlik ja mõtlemapanev raamat, millel nii mõndagi lugejatele öelda. Olgu need siis nooremad või vanemad.
Illustreerinud Kirke Kangro
Nähtamatu Ahv, 2020
80 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
