Vaevalt et Yoru Sumino aimas, kui oma käsikirja 2014. aastal ühele veebiplatvormile üles laadis, et tema teosele „Tahaksin süüa su pankreast“ saab osaks selline menu. Nüüdseks on see 2015. aastal mainekas Jaapani kirjastuses avaldatud raamat saanud ka mangaks (2016-2017), filmiks (2017) ning animeks (2018). Lisaks ülekannetele teistesse kunstivormidesse on teost tõlgitud jaapani keelest paljudesse teistesse keeltesse. Inglise keele vahendusel jõudis see hiljuti ka eesti keelde.
Esimene Jaapani noorteromaan eesti keeles
Žanrilt võib raamatu liigitada noorteraamatute sick-fic alajaotusse, mis kajastab haigusi ja nendega toimetulekut. Selle alaliigi tuntumad Eestis ilmunud teosed on näiteks John Greeni „Süü on tähtedel“ (ek 2013), mille keskmes on kilpnäärmevähki põdev tütarlaps, ja Rachael Lippincotti „Kolm sammu sinuni“ (ek 2019), mis vaatleb geneetilist kopsuhaigust, tsüstilist fibroosi. Sumino raamatu ühel peategelasel on fataalse kuluga pankreasehaigus.
Kuigi Sumino teos asetub (lisaks žanrile ka oma menukuselt ja siiretelt teistesse kunstivaldkondadesse) eelmainitutega kenasti samasse ritta, on sel üks kindel eripära. Erinevalt Greeni ja Lippincotti raamatutest, mis kajastavad meile juba üsnagi tuttavat Ameerika kultuuri, pärineb „Tahaksin süüa su pankreast“ Jaapani kultuuriruumist, mis meie omast vägagi erinev ja seetõttu eksootiline. Ka pole tõusva päikese maa olustik meie noortele lugejatele kirjanduse kaudu tuttavaks saanud – „Tahaksin süüa su pankreast“ on esimene Jaapani noorteromaani tõlge eesti keelde.
Kohalik kultuurikontekst, mis tahes-tahtmata on raamatusse imbunud, on omaette väärtus. Kiita tuleb tõlkijat, kes meie oludesse sobitamise asemel on valinud (või oli see otsus ingliskeelses variandis tema eest juba ära tehtud) kohalikku omapära säilitava tõlkeviisi. Hiiglama värske on lugeda Jaapani toidukommetest, käitumistavadest ja sotsiaalsetest normidest, mida loomulikult ja justkui möödaminnes kirjeldatakse, kuid mida tahes-tahtmata asud meie kohalike oludega võrdlema. Kohati võib seda kultuurilist eripära tajuda isegi teatava võõritusefektina, mis hoiab kogu aeg meeled ärkvel. Samas pole selge, kas taoline kirjutusviis tuleneb ainult jaapanipärasusest või on võõrituse põhjuseks vähemalt osaliselt hoopis peategelane, kelle suu läbi lugu esitatakse.
Vastandlike karakterite võluv pingpong
Raamatu tegevustikku antakse edasi endassetõmbunud poisi Haruki Shiga minajutustusena. Noormees on inimpelglik ja leiab, et päriselust ja ‑suhetest põnevamad on need, mida kirjeldatakse raamatulehekülgedel. Seepärast on ta otsustanud kaaslastest eemale hoida ning tegeleda õppimise ja lugemisega. Kui aga poiss leiab haiglas raamatut otsides kogemata klassiõe Sakura Yamauchi päeviku ja saab teada tüdruku suure saladuse, pole tema elu enam endine. Tüdruk, olles iseloomult poisile vastandlik – seltsiv, rõõmsameelne, avatud – asub nagu poisski tööle raamatukogusse ning püüab igati temaga kontakti luua. Haruki püüab algul endale rõhutada, et teeb kõike pakutut vaid sureva tüdruku meeleheaks, kuid taipab tasapisi, kuidas kontakt pärisinimese ja päriseluga saab tallegi üha meelepärasemaks.
Karakterite vastandlikkus toob kaasa Haruki ja Sakura omavahelise intellektuaalse ja emotsionaalse pingpongi, mis on edastatud vaimukalt, kaasahaaravalt ja mõtlemapanevalt. Pidev balansseerimine selle vahel, mida mõeldakse ja mida välja öeldakse, loob mulje paralleelmaailmadest ja sunnib küsima tegelikkuse järele – mis on see päris ja tõeline, mis näiv. Sündmustikku lisab pinget ka see, et koolis ei suudeta mõista, miks klassi kõige populaarsem ja särtsakam tüdruk ühtäkki otsustab veeta aega poisiga, kes räägib vaid siis, kui küsitakse ja sedagi vastumeelselt. Kui Sakura on vaadeldav kui toitumisahela tipus olija, siis Haruki on autsaider, süsteemist välja tõugatu. Erinevate maailmade põrkumine loob pinge, kuid viib lõpuks tõdemuseni, et ka kõige vastandlikumad inimesed on võimelised koostööd tegema, üksteise jaoks olemas olema.
Sumino teose teeb noorteraamatute seas eriliseks selle kirjanduslik läbitöötatus. Põnev on jälgida, kuidas autori kirjutamisviis järgib peategelase eripära ning kuidas need teose kulgedes muutuvad. Samuti köidavad meeli kaunid, kultuuriomased ja teksti kandvad kujundid. Olgu siinkohal eriti võluvatena mainitud õrnroosad kirsiõied, mis vaatavad meile vastu juba raamatukaanelt, vooluga kaasa ulpiv kõrkjapaat, mis ikka ja jälle tekstis esile tuleb, ning kõiki väiksemaid kujundeid tervikuks siduv pankrease söömise motiiv.
Raamat kutsub hindama hetki siin ja praegu
Keerukatele teemadele vaatamata jätab teos hinge helge ja lootusrikka tunde. Rõhutamist leiab tõsiasi, et meist keegi ei tea, millal ja kuidas talle määratud aeg otsa saab. Kahtlemata pädev, kuid pisut ehk trafaretnegi on raamatust kooruv üleskutse hinnata hetki siin ja praegu ning pöörata tähelepanu inimestele enda ümber, olgu nad millised tahes. Teose muudab eriliseks aga vorm, mis seda ammutuntud mõtet edasi annab.
Helgeid noorteraamatuid küsitakse raamatukogudest alatihti. Nii nagu kõik lugejad, tahavad ka noored, et probleemikesksete raamatute ja hoiatusromaanide kõrval leiduks ka kirjandust, mis pakuks neile kauneid tundeid, lootust ja innustust. Nüüd on niisuguseid raamatuid eesti keeles üks lisaks.
Tõlkinud Piret Orav
Hea Lugu, 2022
264 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
