Ellen Niidu lastekirjanduslik debüütteos „Kuidas leiti nääripuu“ ilmus raamatuna eelmise sajandi karmide viiekümnendate keskpaigas. See viieteistkümnest puhtariimilisest nelikvärsist koosnev tekst avaldati esmalt küll 1952. aasta jõululaupäeval ajalehes „Säde”, kuid tõelise tuule tiibadesse sai värssjutt mõned aastad hiljem õblukese pehmekaanelise raamatukesena trükiarvuga 40 000.
Kirjaniku tütre Maarja Unduski artiklist võib lugeda, kuidas varem peamiselt täiskasvanuile kirjutanud autori lastekirjanduslikud püüdlused said alguse Tartu Ülikooli aspirantuuris õppimise ajal. Olles võimude ebasoosingus, otsustas Niit just lastekirjanduse uurimise kasuks, kuna tema arvates polnud ses vallas ideoloogiline järelevalve nii karm kui mujal kirjanduses. Teadustöö käigus lastekirjanduse teooriasse süvenedes tuli Niit mõttele spetsialistide pakutud hea lasteteksti kirjutamise juhendeid ka omal käel praktikas järgi proovida. Arvestades keskse lähenemisena puhta riimi ja loomuliku väljenduslaadi nõudeid, asuski luuletaja lugu konstrueerima. Sündinud värssjutustus osutus vägagi menukaks ning justkui üleöö sai Niidust ennekõike lastekirjanik.
Lisaks teose suurepärastele vormilistele karakteristikutele, millest siinkohal on mainimata veel kordused, sh kaasahaarav ja meeldejääv refrään, on loo köitvusele kaasa aidanud kindlasti ka igikestev teema pühadepuu otsimisest. Tänases vaates on tegemist mõnusalt nostalgilise kuusetoomisretkega. Kelles ei tekitaks meeleliigutust need koheva lumega talved, mis võimaldavad suuskadel metsas kulgeda, okstel istuvad oravad ja käbiküünaldega puud? Kõike seda saadab muidugi ka rõõmus elevus, mis kuuseotsijate hingi täidab.
Teose kaasahaaravusse on ilma kahtlusteta oma panuse andnud ka Asta Venderi ja Olev Soansi illustratsioonid. Pole ime, et neid on pole aegade jooksul otsustatud muuta. On ju neis realistliku alatooniga joonistustes klassikalist põhjamaist pühadetunnet – kõrguvaid lumekuhilaid, muinasjutulisi metsavaateid ja armsaid punapõskseid lapsi. Kõiges selles on ühtaegu nii hoogu ja ülevoolavat rõõmu kui ka pühalikkust ja hardust.
Tänaseks on teos (tõsi küll, pisikeste muutustega) ilmunud mitmete kordustrükkidena nii iseseiva raamatuna kui antoloogiates, jõudnud lavale sadade lasteaedade ja koolide nääri‑ või jõulupidudel. Küllap otsitakse raamat taas riiuleilt üles tänavugi peagi saabuvatesse pühadesse meeleolu looma.
- „Kuidas leiti nääripuu“, Eesti Riiklik Kirjastus, 1954
- „Kuidas leiti jõulupuu“, Mixi Kirjastus, 2000
- „Kuidas leiti jõulupuu“, Tammerraamat, 2013
