Ajal, mil iga päevaga ilmub loodusesse üha rohkem erinevaid toone, on just paras Ellen Niidu värssjutt „Suur maalritöö“ taas kätte võtta ning alustada sellest pähe kulunud soojast ja südamlikust pöördumisest: „Kord õige ammu, kullapai,/ kui maailm alles valmis sai,/ ta oli värvimata“. Kümmekond minutit hiljem, kui loetud on ka raamatu viimased read: „Need, kes ei taha värve,/ nüüd kuni suure sulani/ las rahustavad närve!“, saab tõdeda, et teos mõjub sama värskelt kui esimesel kokkupuutel rohkem kui pool sajandit tagasi. Et aga varasemad lugemiskorrad on teosele ladestanud teatava heldimuskorra, on see veelgi nauditavam.
„Suure maalritöö“ rohkete kordustrükkide, tõlgete, filmi- ja teatrikeelsete tõlgenduste ning uurimistööde põhjuseks on Niidu avatud ja mitmeplaaniline tekst. See kõneleb lugejaga ühtviisi sisukalt nii mudilaseeas kui täiskasvanuna, nii meie maal kui ka väljaspool siinset kultuuriruumi. Üha uute lugemiskordade jooksul ei paku teos ka andunud austajale ainult möödunud lugemiste nostalgiat, vaid annab võimaluse üha uute kihtide lahti koorimiseks. Nii saab teosest elamuse nii see, kes raamatut näiteks värviõpikuna kasutab, kui lugeja, kes oskab luua paralleele loomismüütide ja kristliku maailmapildiga; nii see, kes naudib peidetud tarkuseteri, kui hingematva fantaasialennu austaja. Erinevad teosesse sisse kirjutatud lugemisraamistikud põimuvad omavahel tihedalt ning moodustavad läbimõeldud, kuid samas lugeja jaoks lihtsa ja ladusa teksti, millega pole keeruline kontakti saada.
Nagu ikka pildiraamatuis, ei tekita aga siingi tähendust ainult sõna, vaid see moodustub teksti ja pildi koosmõjuna. Ellen Niidu värssidega maalitu pildikeeles edasiandjaks sai Edgar Valter. Tänaseks on Valteri pildid (nagu veel mitmegi tema illustreeritud teose puhul) „Suur maalritööga“ sedavõrd kokku kasvanud, et nende väljavahetamine kordustrükkides või filmis pole kõne alla tulnud. Nõnda ongi see lustakas värval ikka 1970-ndate moodi meenutavates alt laienevates pükstes ja vallatu juuksetukaga, piip hambus (nagu muide Valteril endalgi sageli) ja pintsel peenikeste sõrmede vahel. Just nii tundub Ellen Niidu tekstile sobivat veel tänasteski oludes.
Ehk kutsub raamat just sügisel kätte võetuna enda ümber rohkem värve märkama ja neid, vaatamata vihmasabinatele ja langevale temperatuurile, nautima. Järgneb ju ümbritsevale kirevusele peagi lumivalge aeg, mil need, kellel värvidest villand, saavad närve rahustada.
Eesti Raamat, 1971, 1985; Elmatar, 2008; Tammerraamat, 2015, 2020
Illustreerinud Edgar Valter
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
