Aastal 1969, kui Eno Raud oli juba mainekas lastekirjanik, ilmus temalt vahva väikelasteraamat „Huviline filmikaamera“ (1969, illustreerinud Jutta Maisaar). Teos jutustab, nagu pealkirigi ütleb, uudishimulikust ja hakkajast filmikaamerast, kes püüab elu enda ümber paremaks muuta ja neid, kes harmooniat rikuvad, korrale kutsuda. Ta aitab miilitsal tuvastada liiklushuligaani, õpetab kraanat oma vigu märkama ja korrigeerima ning näitab koha kätte ulakale tänavavalguslambile. Lugu initsiatiivikast kaamerast, kes filmib üles elu ebakohad ja neid nõnda esile tuues ka probleemid lahendab, sai kiiresti paljude laste lemmikuks. Oli selle põhjuseks siis väikese lugeja elukogemusega paralleele võimaldav väike-aga-tubli-mentaliteet, imponeeris pahalaste teenitud palga saamine või köitis peategelase naksakus, polegi ehk tähtis.
Tänapäeval teost kätte võttes kerkib aga esile ka teistsuguseid assotsiatsioone, mis Raual teose kirjutamise ajal vaevalt et mõttes olid. Saab ju enamus meist nüüd iga hetk taskust oma kaamera välja võtta ja loendamatu arvu ülesvõtteid teha. See on filmimise plusside kõrval ilmsiks toonud ka kitsaskohti, nagu väärinfo levik, privaatsuse küsimused, sund pidevalt kontaktis olla jmt. Kindlasti on „Huviline filmikaamera“ jätkuvalt lugu, mis võib olla alguspunktiks paljudele aruteludele tänaseski päevas.
Meeleolukas vaatamine on ka raamatu põhjal 1971. aastal valminud Eesti Telefilmi esimene animafilm, mille stsenarist on Eno Raud, kunstnik Jaak Palmse ja režissöör Ants Kivirähk.
lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
