Heljo Mänd kui lastekirjanik ei vaja pikka tutvustamist. Oluliselt vähem teatakse seda, et ta on kirjutanud raamatuid ka noortele. „Toomas Linnupoeg“ oli lausa üks kirjaniku enda lemmikuid oma teoste seast.
Kuigi põhikooli aastatel tulin raamatukogust üle päeva koju suurte raamatuvirnadega, siis „Toomas Linnupoeg“ jäi kahe silma vahele. Parem aga hilja, kui mitte kunagi ehk nüüd oli hea võimalus võtta ette armastatud lastekirjaniku noorteraamat ja vaadata, kuidas on teos ajahambale vastu pidanud.
Heljo Mänd pani Toomas Linnupoja seiklused kirja aastatel 1965–1974. Peategelane on parimas mõttes ulakas kaheksanda klassi õpilane, kelle koolipäevad on kõike muud kui igavad. Sekeldusi tuleb põhimõtteliselt iga õpetajaga, keemiaringi katsetused lõppevad pauguga, rääkimata väiksematest asjadest nagu tunnis kirja saatmine või aknast visatud vahetusjalanõude abil koolimajja pääsemine. Keerulistest olukordadest pääsemisel on abiks Toomas Linnupoja siiras ja avatud iseloom, aga ka kiire taip.
Krutskite kõrval jääb noormehel aega esimesteks kobavateks sammudeks romantiliste suhete maailmas, mis toob ühevõrra palju nii rõõmu kui kurbust ja kindlasti rohkelt segadust. Toomasele jääb silma klassiõde Maia, Toomas ise on aga sümpaatne klassiõele Viivile. Ja kui hiljem tuleb veel mängu Külliki, on kohe päris sasipundar!
Humoorikate koolipoisilugude võtmes kajastamist leidnud probleemid on poole sajandi möödumisest hoolimata tuttavad ka tänasele lugejale. Pole midagi teha, teatud teemad on aegumatud. Alati on need väikesed vennad tüütud, alati on kiusatus kooli hilineda või sinna üldse mitte minna, alati on selgusetu, mida oma eluga pärast kooliastme lõppu ette võtta ja alati on armukolmnurk, kus ühele meeldib teine, teisele meeldib kolmas ja kolmandale hoopis esimene. Võimalik, et realistliku tulemuse saavutamisel aitas kaasa seegi, et oma teisena ilmunud noorteromaani „Miks sa vaikid?“ kirjutamise eel osales autor kolm kuud mittekoosseisulise õpilasena ühe kooli kümnenda klassi elus. Aegumatud teemad ning juttude lühidus on raamatu plussideks.
Küll aga tuleb nentida, et kuigi Toomas Linnupoeg on 15-aastane, siis praeguse 15-aastase lugeja jaoks võivad raamatus toimetavad tegelased jääda veidi naiivseteks ja lihtsateks. Peategelase kaheksandast klassist üheksandasse liikumisega toimub küll selge muutus ja lood muutuvad sobilikumaks ka vanematele noortele, ent üldpildis võiks öelda, et Toomas Linnupoja lõbusad lood kõnetaksid praegusel hetkel pigem 10-12–aastaseid lugejaid. Vanema lugeja jaoks saab olukorda päästa, lugedes raamatut kui sissevaadet oma (vana)vanemate kooliaega ning lapsepõlve või kasutada seda arutelude ärgitajana.
„Toomas Linnupoeg“ on tõlgitud vene (1975), slovaki (1979), leedu (1980) ja ungari (1989) keelde. Haapsalu I Keskkooli näidismuusikateater on raamatust teinud ka muusikali.
Eesti Raamat 1968 (I osa), 1978 (kogu teos)
TEA Kirjastus 2008 (I osa), 2009 (II osa)
Tänapäev 2021 (kogu teos)
Ene Mclaughlin, Eesti Lastekirjanduse Keskuse praktikant
