Need, kes laste- ja noortekirjandusega rohkem kursis, teavad kindlasti, kuivõrd raske on leida meeliköitvat lektüüri, mida teisme-ea künnisel olevatele noorukitele lugemiseks pakkuda. Mõnes mõttes on see isegi mõistetav, kuna selles vanuses osatakse tekstide suhtes vägagi nõudlik olla ja soovitakse, et raamat sisaldaks nii põnevust, huumorit, köitvaid karaktereid kui ka mõtlemapanevaid teemasid.
See teeb aga kirjaniku jaoks olukorra üsnagi keerukaks, mistõttu kiputakse kas juba eos loobuma või siis ei suudeta oma ülesande kõrgusel olla. Õnneks leidub ka autoreid, kes väljakutset ei pelga ning sellega rohkem kui kenasti hakkama saavad. Saksa autor Nikola Huppertz on ilmselt üks selliseid, igatahes tundub see nii, olles lugenud tema esimest eesti keelde tõlgitud teost „Kaunis nagu kaheksa“.
Arvudel on vaja iseennast
Raamatu peategelaseks on peagi kolmeteistkümneseks saav Malte, kellele üle kõige meeldib matemaatika selle loogilisuse, lihtsuse ja lahendatavuse tõttu. Isegi keerukad ülesanded Maltet ei heiduta, pigem suudab ta neid võtta kui väljakutset ning olla enesekindel. „Lõppude lõpuks olen ma alati kõik ära lahendanud. Sest matemaatika on nimelt loogiline, ja loogilistele asjadele leidub varem või hiljem lahendus,“ arvab ta (lk 12).
Poisil on tema üle uhked ja toetavad vanemad, kes on tema hobist vaimustuses ja seda igati õhutada püüavad. Malte teab küll, et enne tema emaga abiellumist on ta isal olnud teine naine ja tütar, kuid suuremat omavahelist läbikäimist neil pole. Niimoodi oma mõnusas, harmoonilises ja rutiinses mullis on poiss elanud kuni hetkeni, mil selgub, et tema poolõde, poisist pea neli aastat vanem Josefine nende juurde elama tuleb, sest tema ema on ravikliinikus vähist taastumas. Ja justkui muutustest koduses rutiinis veel ei piisaks, hakkab tüdruk ka Maltega samas koolis käima, nii et poiss kardab oma maine pärast. On ju Josefine igas mõttes Malte vastand – ta on iseteadlik ja mässumeelne, armastab luulet ja julgeb oma tundeid välja näidata. Märksa rafineeritumaks kasvatatud Malte elu saab pea peale pööratud ja rohkem kui varem loodab poiss tasakaalu leida matemaatikast, sest selles tunneb ta end kindlamalt. Ja pealegi „Arvudel on vaja vaid iseennast“ (lk 25).
Inimsuhted on nagu luuletused
Siis aga, kui matemaatikaklubisse tuleb Maltega samavanune ja vähemalt sama andekas Lale, lööb ka teine oluline tugisammas poisi elus kõikuma. Malte varasem enesekindlus kaob ning ta satub veelgi suuremasse segadusse. Tüdruk on küll kaunis nagu kaheksa (number, mis Malte meelest on täiuslik) ja jagab poisi huvisid, kuid on poisi jaoks miskipärast vähemalt samavõrra ärritav kui meeldiv. Sündmuste keerises hakkab aga Malte tasapisi taipama tasakaalu olulisust. Ta saab teada, et matemaatika pole ainus, mis elus tähtis saab olla. Olulised võivad olla ka peresuhted, sõprus ja kiindumus, vaba aeg, mida veedetakse lõbutsedes, ilma mingi konkreetse hariva eesmärgita. Malte tajub, et inimsuhetes kehtivad hoopis teistsugused reeglid kui matemaatikas. Siin ei ole võimalik leksikoni appi võtta või õpetajalt nõu küsida, sest kõigele ei pruugi üksüheseid vastuseid leiduda, asjad võivad jääda lausa lahendamata ning selguse ja loogikagagi ei pruugi omavahelistel suhetel teinekord mingit pistmist olla. Samas aga, mida edasi, seda rohkem tundub Maltele, et kuigi inimsuhted on keerulised ja hoopis teistsuguse loogikaga kui matemaatika, on need siiski hiiglama köitvad. Need on nagu luuletused, mis unustavad otseütlemise ja loogika, kuid väljendavad omas keeles märksa rohkem, kui matemaatika seda iial suudaks.
Huppertzil, kes enne kirjanikukarjääri alustamist õppis psühholoogiat, on kahtlemata oskus luua elutruusid, kaasa elama kutsuvaid karaktereid, kellega noortel on lihtne samastuda. Kui sellele lisada ka põnev, kiiresti kulgev tegevustik, sümpaatsed huumoriampsud ja kaasajas olulised, mõtlemapanevaid teemad, saamegi teose, mis on mõnus lugemine nii noortele kui ka neile, kelle teismeiga juba aastate taha jäänud.
Tõlkinud Mari Klein
Illustreerinud Barbara Jung
Kirjastus Vesta, 224 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
