Aasta lõpus poelettidele jõudnud „Surmasõlm“ on meie lastekirjanduspildis nii mõneski mõttes eriline teos. Pole ju eesti keeles trükivalgust näinud kuigi palju islandi lastekirjandust, samuti ei leidu just ülemäära lasteraamatuid, mis käsitleksid sporti või uuriksid pere toimetulekut pereliikme raske diagnoosi saamisel.
Islandi lasteraamat üle hulga aja eesti keeles
Erinevalt teiste Põhjamaade lastkirjandusest ilmub Islandi lasteraamatuid meil häbematult vähe. Viimased sealsest kultuuriruumist vahendatud teosed – Þórarinn Leifssoni „Vanaema Huldi raamatukogu“ (2012, islandi keelest tõlkinud Kadri Sikk), Guðrún Helgadóttiri „Islandi trollilugu“ (2012, islandi keelest tõlkinud Piret Laas) ja Sigurður Örn Brynjolfssoni „Jääkaru Polli“ (2011, inglise keelest tõlkinud Liis Lepik) – jõudsid meieni üle kümne aasta tagasi. Nüüd on Islandi kirjanduskeskuse (Icelandic Literature Center) toel Maris Siineri suurepärases otsetõlkes jõudnud meie lasteni Arndís Þórarinsdóttiri jutustus „Surmasõlm“.
Kirjaniku kodulehelt (https://arnd.is/) selgub, et lisaks koostööle (laste)ajakirjadega ja tõlkimisele on Arndís Þórarinsdóttir avaldanud laste- ja noorteraamatuid juba alates 2011. aastast ning võitnud nende eest mitmeid kohalikke auhindu, sealhulgas Islandi lastekirjanduse preemia. „Surmasõlm“ on hetkel tema viimane ja ühtlasi ka auhinnatuim teos, mis lisaks eesti keelele on nüüdseks tõlgitud ka hollandi, ungari ja tšehhi keelde.
Vaimne ja füüsiline tervis
Lisaks eksootilisele päritolule teeb teose omapäraseks ka vaimse tervise küsimuste põimimine füüsilise tervise ja spordi teemadega. „Surmasõlme“ peategelane on täiesti tavaline koolipoiss Álfur, kes elab Reykjavíki eeslinnas Kópavoguris oma vanemate ja väikevenna Eikiga. Poisi ja tema parima sõbra Ragnari hobiks on sportvõimlemine. Ka Álfuri tädi, kellega poiss suurt hingelist sidet tunneb, on olnud võimleja, kuid tema karjäär on lõppenud olümpiamängudel kaamerate ees toimunud ebaõnnestunud hüppe tõttu. Sellest masendusse langemine on toonud kaasa ka peresuhete katkemise, kuid poisile pole peetud vajalikuks olukorda täpsemalt selgitada. Teadmata, millest kaugenemine on tingitud, igatseb Álfuri väga oma tädi muretust ja lustlikkust. Kaua ei suuda ta oma muret ka tädiga jagada, niivõrd piinlik, uskumatu ja ebaõige tundub poisile venna diagnoos. Eik vajab lihtsalt veidi rohkem kasvatamist ja järjekindlust, arvab ta.
Tabav pealkiri
Teose pealkiri kirjeldab ilmekalt olukorda, millesse pere satub – kõigi osaliste jaoks on see oma ettearvamatuses hirmutav. Ema tunneb end juhtunus süüdi olevat ja püüab poja tervist parandada igasuguste nippidega nagu ekraaniaja märgatav piiramine, vaid gluteenivaba toidu pakkumine, täielikult plastist loobumine. Álfur ja tema vanaema arvavad aga, et tegemist on vaid Eiki eripära, mitte haigusega ning tulu tõuseks põhjalikumast ja järjekindlamast dresseerimisest. Poisile ei mahu pähe, et tema nooremat venda tahetakse torgata mingisse eraldi kategooriasse ning tunneb hirmu, et ümbritsevad näevad edaspidi vaid Eiki puuet, kõrvalekallet, mitte teda kui isiksust. Olukorra teeb Álfuri jaoks keerukaks ka asjaolu, et tema kunagisel klassikaaslasel on olnud autism, kuid poiss pole temasse kuigi kenasti suhtunud. Kui aga ükski lähikondsete rakendatud võtetest Eiki puhul loodetud tulemust ei anna, tuleb perel lõpuks diagnoosiga lihtsalt leppida, end juhtunus mitte süüdistada ja uskuda, et kõik läheb hästi. Just nagu võimlemistreeninguil tuleb surmasõlme tehes end usaldada ja loota, et tehtud trennist on piisanud. Võibolla ei piisa sellest küll täiuslikuks maandumiseks, kuid sellest peab piisama, et mitte kaela murda.
Tuleb püsti tõusta ja uuesti proovida
Ka teine treeningute käigus Álfurini jõudnud tarkusetera on igaühel tavaelus rakendatav. Nimelt satub poiss enne otsustavat võistlust suurde ärevusse ega leia endas jõudu matile minna. Ta ei suuda ette kujutada, mis juhtub, kui ta kukkuma peaks. Erakordselt pühendunud treeningukaaslase Svalgeiri (kes muide osutub samuti autistiks) öeldud sõnad, et siis tuleb püsti tõusta ja uuesti proovida, aitavad Álfuril mitte muretseda eesootava pärast, vaid keskenduda sellele, mis on hetkes tähtsat ja toredat.
Vaatamata keerukatele teemadele on Arndís Þórarinsdóttiri „Surmasõlm“ vägagi võimestav raamat. Teos julgustab lugejaid oma võimetele vastavalt endast parimat andma, olgu siis spordis või muudes valdkondades, ning tegema seda, mida ise soovitakse, mitte seda, mida sinult oodatakse. On ju kõige olulisem olla õnnelik sellisena, nagu oled.
Tõlkinud Maarja Siiner
Kaanepilt Lóa Hlín Hjálmtýsdóttir
Kirjastus Hea Lugu 2023, 240 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
