Aastanumbri vahetumine ahvatleb elu üle järele mõtlema ja oma unistustele täpsemat kuju andma. Et enne põhjalikumat plaanimist pisut mõtiskleda, mis on unistused, kust need tulevad ning kuidas nendega toimida, on hea kätte võtta Anti Saare ja Marja-Liisa Platsipildiraamat „Härra Haraldi unistuste aed“.
Lummav ja mitmekihiline lugu
Saar loob kaasahaarava ja mõtlemapaneva loo, lähtudes keele mitmetähenduslikkusest ja selle kombest kergesti automatiseeruda. Nimelt ei kasva härra Haraldi aias, nagu esmalt arvata võiks, taimede, põõsaste ja puude erilised vormid, vaid hoopis tema unistused. Nagu tavaline taimeaed, nii on ka Haraldi unistuste kasvuala kirju nagu džungel. Siin leidub üksteisega põimunult nii ammusemaid kui värskemaid isendeid, millest igaühel on oma kasvuviis ja harjumused-tavad. Harald kannab kõigi unistuste eest ühtviisi hästi hoolt, kuigi see tähendab vastavalt vajadusele kas poputamist või kärpimist, väetamist või kastmist, toetamist või harvendamist. Unistamine on küll niisamagi vajalik ja tore, kuid et asjad tegelikkuseski liikuma hakkaksid, on vaja unistuste poole pürgida, nende täitumise nimel tegutseda ja ehk isegi pingutada. Seda teab Harald vägagi hästi.
Saare tekstil on imepärane võime panna argine maailm hetkeks seisma ning lasta lugejal ümbritsevat näha pisukeselt distantsilt, justkui uuel viisil, värskete silmadega. Kes olen mina siin ja praegu? Millele ma oma päevi kulutan? Kas ma liigun sinnapoole, kuhu soovin, või lähen sinna, kuhu igapäevategevused mind suunavad? Need on küsimused, mis köidavad inimesi vanusest hoolimata. Vaid siis, kui sammuke igapäevarutiini tormamisest tagasi astuda, saavad neile pärimistele ka vastused paistma hakata.
Tekst, mis laseb illustraatori fantaasial lennata
Sõnaline tekst on suurepäraseks lõuendiks Marja-Liisa Platsi fantaasiaküllastele piltidele. Illustraator on maininud, et esialgu ta keeldus koostööst, kuid Saare tekst lummas see teda sedavõrd, et kahju oli loobuda. Kujutamata esialgu küll ette, kuidas anda silmaga tajutav vorm kiratsevatele või kättesaamatutele unistustele, ilma et see teksti kosmilisuse ära tapaks, otsustas Plats väljakutse siiski vastu võtta. Praegusel hetkel, kui raamatut käes hoian, ei kujuta ette seda kellegi teise illustreerituna – nii sünergiliselt sobivad kokku tekst ja pilt. Need täiendavad ja võimendavad teineteist, annavad justkui vastastiku hoogu. Vägagi leidlikuks mõtteks võib pidada kollaažtehnika kasutamist. Plats miksib joonistusi, milles ta on kujutanud Haraldi reaalsust, ja väljalõikeid, millega markeerib ta unistusi. See toob eriti ilmekalt esile, kuivõrd me elame oma peades, selles nn iseenda reaalsuses, millel ei pruugi üldisema tegelikkusega just kuigi palju pistmist olla.
Unistamine kui inimõigus ja kohustus
Saare ja Platsi raamat toob mõjuvalt esile, et unistamine on samaaegselt nii inimõigus kui kohustus. Just unistused käivitavad inimese loovuse, loovad elule raami, aitavad mõtestada sihte ja vajadusi ning näitavad edasiseks teed. Unistamine annab võimaluse mõelda, mida elust tahetakse, millised on eesmärgid ja võimalused selle poole liikumiseks. Samas aga on meil ka kohustus oma unistusi hästi kohelda, pakkuda neile piisavalt toitu, kuid mitte lasta neil üle pea kasvada, välja venida või asjatult vohada.
Üks väike nõuanne ka, kui lubate, siia lõppu – raamatut on soovitav vaadata-lugeda mitmeid kordi, sest sel on põnev omadus oma kihte vaid tasapisi lugejale avada.
Illustreerinud Marja-Liisa Plats
Kirjastus Kolm Elu 2024, 40 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
