fbpx
Hüppa põhisisu juurde

Juhan Jaik „Kaarnakivi“ (1931)

Ei tea, kas meie lastekirjanduses ongi mõnda teist autorit, kelle teosed sobiksid niivõrd valatult novembrikuu kõledatesse, lagunemislõhnalistesse ning salapära ja müstikaga täidetud õhtutesse kui Juhan Jaik.

Kireva elukäiguga Jaigi kirjanduslik tee algas luulekoguga „Rõuge kiriku kell“ (1924). Edaspidi ilmus temalt rohkesti erinevates žanrites kirjandust – lühiproosat, romaane, näidendeid, muinasjutte, lastejutte ja -luulet. Erilise lugejamenu osaliseks on saanud just Jaigi mütoloogilistest fantaasiaolenditest pajatavad jutud, milles tõukumine oma kodukandi, Võrumaa rahvalikust mütoloogiast, parimal viisil esile tuleb. Vaatamata kordustrükkide vähesusele Nõukogude okupatsioonis, mille oli tingitud kirjaniku põgenemine Läände, on Jaigi loomingul kindel ja väljateenitud koht meie kultuurimälus.

„Kaarnakivi“ ilmus esmakordselt 1931. aastal Noorusmaa jutukirjastiku sarjas olles niimoodi suunatud peamiselt fantaasiahimulistele noortele. Raamatu lood keskenduvad kaarnakivi motiivi ümber. „Kaarnakivi on maailma kõige kallim kivi. Muid kalleid kive on ka olemas, aga kaarnakivi vastu need ei saa. Muud kivid on kallid küll ja need, kel neid on nüüd, saavad palju raha, aga kaarnakiviga saab ka palju raha ja veel ka kõike muud abi, nagu näha sellest jutust,“ alustab Jaik. Edaspidi selgub, et parim kaarnakivi on see, mille kaarnad ise sulle andnud, et kaarnakivi võib ka rikki minna ja et kivilt abi palumisel tuleb ka ise hoolikas ja nupukas olla.

Küll on rikkalik ja värvikas see Jaigi mütoloogiline maailm! Tegutsevad ju siin igasugu erinevates hierarhilistes seostes olevad elukad –  naksikesed ja pärglid, poolpuraskid ja sänid, puugikesed ja tondipojad. Nad kõik on inimese ja teiste loomade kõrval võrdväärsena olemas, ja kuigi võivad kohati ehk ka hirmutavalt mõjuda, on nad siiski enamasti pigem muhedad, armsad ja vägagi omad.  Samas aga võib peale raamatu lugemist täheldada meelte erakordset erksust –kuuldud krõpsatused käivitavad jaigiliku fantaasia, lõhnad toovad meenutusi lugudest, pargiteede varjud tunduvad eriti elusana.

1980. aastal ilmus sama nime kandev valikkogu sarjas „Eesti lastekirjanduse varamust“. See näitab teose arvamist meie lastekirjanduslikku klassikasse. Lisaks nimiteosele leiab Edvin Hiedeli koostatud kogumikust ka teisi Jaigi palu, nagu „Võrumaa jutud“, „Tondijutud“, „Vanaisa kasukas“ jt.  Selle väljaande ilmumisest on nüüdseks juba hulga vett merre voolanud. Kindlasti vääriksid Jaigi lood uut tulemist. Miks mitte teha seda ohtrate illustratsioonidega iluväljaandena, et ka noorema põlve lugejaid nende võlus paremini veenda. 

Tallinn: Eesti Õpetajate Liit, 1931
Tallinn: Eesti Raamat, 1980 

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm