1930. aastal Noorusmaa jutukirjastiku sarjas ilmunud tumesinine vihikuke „Jõulud, jõulud!“ sisaldab Jüri Parijõelt kaheksat pala, milles peatselt saabuvad pühad suuremat või väiksemat rolli mängivad: „Jõuluküünal. Vana jõululegend“, „Isaga jõulukirikus“ , „Jõulud kodus“, „Jõulud akende taga“, „Lehepoiste jõulumees“, „Andu raadio“, „Jõulu jutuajamised Injuga“ ja „Jõulujutt Endule“. Kogumiku esimese poole juttudes pajatab kirjanik lapstegelaseks kehastudes justkui enese jõulumälestusi ja viib noore lugeja kaasa pühadeks ettevalmistusi tegema, koos vanaemaga jõuluevangeeliumi lugema, isaga kirikusse jõulurõõmu otsima, jõuluvana ootama või kingituseks saadud raamatuid imetlema. Jutukogu viimased lood kujutavad endast aga täiskasvanu vestlusi väikelapsega. Esimeses neist kutsub tüdruk tema arvates kõikvõimsat pöialpoissi appi meelega katki tehtud taldrikut terveks tegema, teises loos aga tunneb poiss peo peale püütava küünlaleegi kustumisest nukrust. Mõlemal puhul pajatab isa lapsele lohutuseks loo, millest elukogenematum võiks ehk edasiseks tarvilise iva leida. Niimoodi, justkui inimese elukaare jooksul ette tulevaid jõule jälgides, seob Parijõgi kogumiku ühtseks tervikuks, rõhutab pühade olulisust ja traditsioonide muutlikkust, kuid vaatamata sellele kestmist üle aja.
Parijõe jõululood on lastepärased, südamlikud ja armsad, otsast otsani väikese inimese hea olemise soovi täis. Ometi ei muutu Parijõgi imalaks, liigselt idülliliseks ega luba jõulumeeleolul end ümbritsevate olude suhtes pimestada. Ikka näeb ta ka lapsi, kes tänavail lehti müües külmetavad ja tühja kõhtu kannatavad, neid, kelle jõulud on pigem kujutluslikud ja kulgevad vaateaknaid imetledes või teiste kodudesse piiludes. Samas aga leidub Parijõe lugudes alati optimismipiisk, mis laseb jõulurõõmuni jõuda kõigil, kes seda vähegi soovivad, nende majanduslikest ja sotsiaalsetest oludest, vanusest või tervislikust seisundist hoolimata.
Mis muud kui tuleb nõustuda Aivi Parijõega, kes oma magistritööl põhinevas artiklis „Jõulud Parijõe loomingus“ („ELK Toimetised nr 4, lk 4-26 ) kirjutab: „Kindlasti ei ole Parijõe jõulujutud pelgalt tähtpäevaline lektüür, mida lugeda või ette kanda kord aastas. Tema leebe nukrusega varjutatud lood, kus igatsetakse headuse ja sõpruse järele, võiksid meid kosutada palju sagedamini.“
Parijõe jõulujuttude kordustrükke leiab ka kogumikest „Jõulud, jõulud!“ (Tänapäev, 1999) ja „Jõulud akende taga“ (Piip & Prillid, 2010).
Eesti Õpetajate Liit, 1930
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
