fbpx
Hüppa põhisisu juurde

Jüri Parijõgi „Tsemendivabrik“

2. septembril tähistasime Jüri Parijõe 130. sünniaastapäeva. Tema loomingu märgilisust ja mõju meie lastekirjanduse kujunemisele on raske üle hinnata. Parijõgi oli üks esimesi lastekirjanduse vallas haritud ja oma tegevust tõeliselt teadvustavaid lastekirjanikke. Oma teoseid ei loonud ta mitte täiskasvanud lugejatest ja kriitikutest lähtuvalt, vaid tema jaoks oli olulisim just noor lugeja, laps. Parijõgi oli kirjanik, kes hindas ja usaldas oma teoste adressaati ning tundis talle luues ka suurt vastutust.

Parijõe mõjuvaim teos „Tsemendivabrik” (esmatrükis „Semendivabrik”) sisaldab 16 autobiograafilse alatooniga, omas ajas vägagi novaatorlikku novelli. Igaüks neist on küll omaette tervik, kuid üheskoos moodustavad nad harmoonilise koosluse, mis on suurem üksikosade summast. Lood pajatavad 7–8-aastase Jaan Pari suu läbi tema lapsepõlvest 20. sajandi alguse maaolustikus, tehes seda lapseliku avameelsuse ja siirusega. Raamat algab juttudega lapse toimetamisest kodus ja lähikonnas („Katkine kruus”, „Vargus”, „Uued saapad”). Seejärel lapse maailma avardub: järgnevad oma elupaiga („Meie küla”) ja külameeste tööelu („Streik”, „Sadamas”) kirjeldused ning laste mängud, mis on tõuke saanud täiskasvanute elust („Tsemendivabrik”). Kogumik lõpeb kolmeosalise novelliga „Vanaema surm”, mis justkui märgib sümboolselt lapsepõlve lõppu.

Suure kaasaelamisega kirjeldatakse laste mänge ja kohustusi, rõõme ja muresid, avastusi ja pettumusi. Jõuliselt kerkivad esile töö, kihistumise, usu teemad, lapse vaatepunkt neile on ühtaegu valus ja veetlev. Ilmekalt tuleb esile lapse soov igati oma vanematele abiks olla, teenida nende heakskiit ning olla täismehe eest väljas. Lisaks tundliku meele edasiandmisele on kirjanik ületamatu ka lapsekeele jäljendamisel. „Tsemendivabriku” lapsed räägivad nagu päris lapsedki, aeg-ajalt takerdudes, parasiitväljendeid kasutades, kõnekeelselt, kohati sõnu valesti, suupäraselt hääldades. Tihti esineb mõttekatkestusi, sest assotsiatsioonid kisuvad lapse mõttelõnga kiiresti uutele radadele. Nauditav on seda lugeda nii väikesel kui suurel.

„Tsemendivabriku” esmatrükk (1926) ilmus Jaan Vahtra kubistliku kaaneillustratsiooniga, teine trükk (1936) sisaldas Endel Kõksi illustratsioone. Nõukogude võimu tulekuga kuulutati põlu alla sattunud ja kommunistide poolt hukatud Parijõe looming esialgu mittesobivaks. Uuesti jõudsid „Tsemendivabriku” jutud laiema üldsuse ette valikkogudes „Jutte”. 1958. aastal ilmunud, Ellen Niidu põhjaliku järelsõnaga varustatud kogumikus on valituks osutunud kümme, 1982. aasta Reet Krusteni koostatud ja järelsõnaga kogumikus üksteist novelli. 2020. aastal kirjastuse Tänapäev välja antud uustrükk on Jüri Parijõe austajate hulka ainult kasvatanud.

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm