Pildid joonistanud Kirke Kangro
Menu Kirjastus, 2009
71 lk,ill
Millal siis veel, kui mitte nüüd
Kes siis veel, kui mitte Leelo Tungal
Laulupidu on selleks korraks lõppenud, lauljad koju jõudnud ja väsimus (kui seda üldse tekkis) välja puhatud. Aga üks raamat, mis jõudis poelettidele just vahetult enne laulupidu, tahab tutvustamist.
Tegemist on Leelo Tungla lasteraamatuga „Naljatilgad lähevad laulupeole“. See on lustakas lugu kuueaastase tüdruku Maria Tilga ja tema pere laulupeoks valmistumisest ja laulupeol juhtuvatest sündmustest. Perekond Tilk koosneb ema Tiinast, kes on koorijuht, isa Andresest, kes on autojuht ja nende kolmest tütrest Piretist, Kristiinest ehk Kritust ja Mariast ehk Mannist. Tõe huvides tuleb küll lisada, et vanem õde Piret ei olegi päriselt Tilk, vaid hoopis Reisner ja tema pärisisa on hoopis onu Viktor. Sellise imeliku peremudeli üle murravad küll nooremad õed vahel pead, aga ema on lubanud neist elulistest asjadest hiljem rääkida, kui naljatilgad suuremaks kasvavad. Piret ongi see, kes nooremaid õdesid naljatilkadeks kutsub ja hull on see, et nemad Piretile samaga vastata ei saa, …sest naljareisner ei kõla üldse mõnusalt, vähemalt mitte eesti keeles…
Tegelikult ongi see üks väga naljakas raamat, kus Leelo Tungal asetab end kuueaastase lapse tasemele ja naudib lapseks olemist täiega.
Naljakate juhtumiste vahele on autor meisterlikult pikkinud noorele lugejale ka parajal määral infot laulupidude ja eesti rahvakultuuri kohta. Saame näiteks teada, et esimesel laulupeol, mis toimus 140 aastat tagasi esinesid vaid mehed.
Nüüd paistab see naljakas…, aga omal ajal võttis see naisterahvaid päris kurvaks! Mõelge ise-isegi Lydia Koidula, kelle luuletuste peale oli mitu heliloojat laule kirjutanud, ei tohtinud lavale astuda!
Naljatilk Mann arvab selle peale kohe, et äkki Koidula ei pidanud viisi.
Koidula pidas viisi küll, hoopis Mannile on karu kõrva peale astunud ja sellised ei sobi mudilaskoori isegi siis, kui oma ema seda juhatab. Selline väike iluviga seab algul isegi kahtluse alla Manni pääsu laulupeole. Kuid elu teeb oma lõbusaid keerdkäike ja ütlen kohe ära, et Mann pääseb laulupeole, marsib rongkäigus ja laulab isegi laulukaare all. Kuidas tal see õnnestub, jätan teile lugeda. Otsige üles ka, miks jääb Mannil süda kripeldama, just nagu oleks ta Gerli Padarit petnud.
Kui alguse juurde tagasi tulla, siis teen ettepaneku nimetada Leelo Tungal laulupeo maskotiks, sest viimase laulupeo kavas oli näiteks viis tema sõnadele tehtud laulu.
Ja lõpuks kõige tähtsam fakt Leelo Tungla eluloost: Kunagi plaanis Leelo Tungla ema, kes oli Ruila kooli direktor, oma koolilastega minekut laulupeole. Kuid veel sündimata beebi nõudis sündimiseks luba just päeval, mil pidi toimuma laulupidu. Sünnitusmajas viibides kuulis ema akende tagant möödamarssivat piduliste rongkäiku ja nii valmis otsus panna lapsele nimeks Leelo.
Ja nüüd saamegi Juhan Smuuli muhulaste imelike juhtumistele lisaks lugeda Leelo Tungla naljatilkade juhtumisi laulupeol.
Anne Kõrge
