„Ma ei hakka kirjeldama, milline ma välja näen. Ükskõik, mida te kujutlete, asi on tegelikult palju hullem.”
R. J. Palacio jutustus „Ime” on ilmunud Ameerikas 2012. aastal. Raamatu autor on päeviti graafiline disainer ja õhtuti kirjanik. Autor ei disaininud raamatu esikaant ise, aga see meeldib talle väga. R. J. Palacio on pärit New Yorgist. Tal on kaks poega ja kaks koera. Ühe koera nimi on Karu ja sama nime paneb raamatu peategelane ka oma koerale. Erinevalt paljudest teistest tänapäeva kirjanikest ei ole R. J. Palacio enda kohta palju infot avaldanud. „Ime” on tema debüütraamat.
Raamatu peategelane on 10-aastane August Pullmann, keda kutsutakse Auggieks. Auggiel on Treacher-Collinsi sümdroom, mistõttu on tema näole tehtud palju operatsioone. Kuigi poisi ema, isa ja õde Olivia tema välimusest suurt numbrit ei tee, leidub ka neid, kes asjasse nii hästi ei suhtu. Raamatu sõlmpunktiks on Augusti kooliminek. Varem on tihedate operatsioonide tõttu õpetanud teda kodus ema. Poisi vanemad otsustavad ta panna Beecheri erakooli. Enne kooli algust kutsub direktor Augusti majaga tutvuma. Ta on sinna kutsunud ka kolm Augusti uut klassikaaslast: Charlotte’i, Jack Willi ja Juliani. Kaks esimest proovivad Augusti nägu mitte tähele panna, Julian aga on näiliselt küll kena, kuid sisemiselt ta Augustisse hästi ei suhtu. Peagi keerab poiss terve klassi Augusti vastu üles. Varsti peale seda kuuleb poiss ka Jacki endast halvasti rääkimas. August on Jacki usaldanud ja see on tugev hoop tema enesehinnangule. Varsti lepivad poisid siiski ära.
Klass läheb kevadel loodusretkele, kus osalevad ka lapsed teistest koolidest. Kui August ja Jack jalutama lähevad, koperdavad nende otsa võõrad seitsmendikud, kes Augustit ja Jack Willi füüsiliselt ründavad. Peagi aga tulevad Augustile abiväed ja seitsmendikud saavad lüüa. August võiks seitsmendike vastu süüdistuse esitada, aga ei tee seda ja minu meelest ütleb see tema kohta väga palju. Ekskursioon pakub Augustile palju uusi kogemusi, milles ta suuresti vaimustub. Raamatu lõpus saab ta ka väga suure preemia. Julian uuest sügisest enam Augustiga samas koolis ei käi. Kuna lugu jutustatakse mitmest vaatepunktist, saavad lisaks Auggiele sõna ka Olivia Pullmann, Augusti head sõbrad Summer ja Miranda, Olivia poiss-sõber Justin ja Jack Will.
Võrreldes teiste noorsooraamatutega on „Ime” kindlasti väga erinev ja just sellepärast see mulle väga meeldib. Rasketest haigustest ja nendega toimetulekust räägivad veel „Süü on tähtedel” (John Green, Pegasus), „Enne kui ma suren” (Jenny Downham, Pegasus), „Ma suudan hüpata üle lompide” (Alan Marshall, Eesti Raamat). Minu kätte pole sattunud ühtegi eesti kirjaniku raamatut, milles seda teemat põhjalikumalt käsitletud oleks.
Minu arvates on „Ime” väga hea raamat ja pani mind päris palju mõtlema. Vahel oli kurb, aga lõpus lahenes kõik hästi, nagu ma lootsin. Mul ei hakanud lugedes kordagi igav ja raamat sai väga ruttu otsa. „Ime” ei ole keerukas keeles ega raskesti loetav, seepärast on see sobilik kõigile. Minu lemmiktegelane oli Summer. Ta ei diskrimineerinud Augustit tema välimuse pärast ja aitas teda rohkem kui keegi teine. Kõige vähem meeldis mulle ilmselgetel põhjustel Julian, kes otsustas inimeste välimuse ja majandusliku seisu põhjal nende iseloomu kohta järeldusi tegema hakata. Minu lemmikosa raamatust oli see, kui August sai vanadusse surnud koera asemel uue koera. Mulle tundus, et ka kirjanik oli seda kirjutades väga õnnelik olnud.
Minu arust peaksid kõik inimesed seda raamatut lugema, et kasvõi natuke suurendada sallivust meie ühiskonnas. Sageli on esmamulje ja välimus petlikud, inimese tõeline iseloom väljendub aga tegudes.
Tõlkinud Hels Hinrikson
Illustreerinud Tad Carpenter
Välja andnud kirjastus Hea Lugu
328 lk
Liisbet Palm, 13-aastane
