Mõned nädalad tagasi ilmunud „Tilda ja tolmuingel“ oli sündmus juba enne ilmumist. Intervjuud autoriga teles ja trükimeedias, eelteated raamatupoodides ja kutsed esitlustele Eesti suuremates linnades pole meie lastekirjandusmaailmas just tavaline praktika. Küll aga on see ootuspärane sellise kaliibriga lastekirjaniku puhul nagu Kivirähk. Ettearvatult sööstis teos poodidesse jõudnult raamatumüügi edetabelite tippu.
Osaliselt võib menukus küll põhjustatud olla lugejate pikast ootusest. Ilmus ju Kivirähki viimane lasteraamat „Oskar ja asjad“ kolm aastat tagasi. Nii tuligi tema ande austajail üsna tükk aega leppida vaid lühijuttudega Tähekes või varem ilmunud loomingu meeldetuletamisega. Ootus on end aga kindlasti ära tasunud – „Tilda ja tolmuingel“ on tõesti kaua tehtud kaunikene.
Raamatu peategelaseks on tolm, ning kes muu kui Kivirähk suudaks selle nii suureks, köitvaks ja ilusaks kirjutada. Pehme, kohev, kerge, väle – just nõnda kirjeldatakse seda, mis on paljude jaoks vaid nuhtlus. Kivirähk võrdleb tolmu pehme samblaga, kassipoegade ja mesilassülemiga. Tolm oskab imekenasti tantsida ning päikeselaikudes heljuda. Tolm on miski, milles sisalduvad minevik ja mälestused. Kui tolmu poleks, poleks inimestel ka mälestusi olnust. Nad unustaksid oma päritolu, tunded ja muutuksid kellekski, kes hoolib vaid tulevikust. Maailm oleks siis puhas ja korras nagu arvutimäng või steriilne nagu haigla. Tõesti, seda raamatut lugenuna ei suuda keegi tolmu enam vaid tüütu koristamisobjektina näha.
Sündmused keskenduvad Tildale, 9-aastasele tüdrukule, kes elab koos emaga. Tilda isa on surnud siis, kui tüdruk oli veel päris väike. Nii ei mäleta Tilda teda üldse, ei tema välimust, iseloomu ega asju, mida koos tehti. See, et ema keeldub tüdrukule isast rääkimast, muudab lapse ääretult kurvaks. Kui siis tüdrukul tuba mitu päeva koristamata jääb, jõuab Tilda juurde Tolmuingel. Nüüd hakkavad tüdrukule meenuma erinevad seigad isast: tema rohelised silmad ja punakas habe, käigud loomaaeda ja lustakad müramised. Tänu tolmuks saanud isale avaneb emagi tüdrukule hoopis uuest küljest.
Pööningutolmust sündinud olend on nähtav vaid neile, kes sündinud päikese käes, nagu näiteks Tilda. Tolmuingli mõju tunnetavad aga needki, kes olendit ei näe. Lastekodus kasvanud majanaaber Köh suudab tänu tolmule taas oma päritolu üle uhke olla ning ammuseid maitseid meenutada. Ema tööandja, kodumasinate kaupluse pirtsakas omanik Vilhelmine leiab kaua kadunud hubasuse võtme ning seeläbi ka hoolivuse. Kirjanik aga saab inspiratsiooni teose edasikirjutamiseks. Ainult linnakese kuulsaim elanik, uhkeid kodumasinaid loov teadlane Abel Ragnarson ei suuda tolmust lugu pidada ning see toob talle kaasa paratamatu huku.
Kivirähk, kes oma varasemates teostes on keskendunud tulevikunägemustele, unistustele, kujutelmadele, laseb oma uues raamatus kandvasse rolli pigem mineviku, meenutamise ja mälu. On oluline neist teemadest lasteraamatus rääkida ja teha seda noortele lugejatele arusaadavas keeles ning viisil. Kivirähk ei targuta, vaid selgitab oma ideid hulga ilmekate näidete varal.
Teose illustraator Takinada (Irina Shabarova) on lasteraamatute maailmas alles uus tegija. Värske ja uudsena, kohati ehk ka tahumatuna ta pildid mõjuvadki. Samas aga sobivad tema akvarellide pehmed toonid autori poeetilise ja melanhoolse tekstiga, nii et teost lugenuna kedagi teist illustraatorina enam ette ei kujutakski. Kirjaniku ja kunstniku ühistööna on loodud maailm, mis omanäoline ja avastamist väärt.
Kui sisule ja illustratsioonidele pole miskit ette heita, siis viriseda tahtja saab seda mõnuga teha raamatu teostuse kallal. Küljendus ei toeta mõnusat ja lõõgastavat lugemiselamust sugugi. Teksti tihedus mõjub kohati lausa rõhuvalt: tekib tunne, justkui peaks endale läbi tekstimassiivide teed murdma. Ometi eeldaks kirjutatu õhulisus ka õhurohkemaid lehekülgi, vabadust ning tühjust, mis laseks lugeja mõtetel lennata. Ja mõtteid, mis lennata tahaks, tekib raamatut lugedes küllaga, olgu lugeja siis suur või väike.
Illustreerinud Takinada
FD Distribution OÜ, 2018
142 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm