Suvi on käes ja raamatulehtedeltki loodaks leida midagi, mis õues valitsevaid olusid võimendaks. Nõnda ongi tore kätte võtta soomlanna Tuutikki Toloneni jutustus „Agnes ja unenägude võti“, mis lisaks suvisele keskkonnale pakub ka ohtralt põnevust ja müstikat.
Tuutikki Toloneni (s 1975) nimi ei tohiks tähelepanelikule raamatusõbrale päris võõras olla. Ilmus ju mõni aeg tagasi tema „Kollivalve“ (2017), milles suvevaheajale jäänud lapsed pidid armsa ema hoolitsuse asemel leppima hoopis neid valvava kolliga. Uuel teosel on küll eelmisega sarnane tegevusaeg, kuid lugu ise on vaatamata raamatuid ühendavale fantaasiailma ja tegelikkuse põnevale seosele kirjutatud hoopis teises võtmes.
Põnevuse loomine algab juba proloogis lugejale ootushorisondi seadmisega. Muuseumi jõuab salapärane karp kirjaga, mis lubab karbi endale võtta vaid sellel, kellel on võti selle avamiseks. Proloogi taustal on teose peaosa esmapilgul tõeline üllatus. Algul ei saa arugi, milleks ja kellele selline sissejuhatus, nii kaugel tundub see põhisündmustest olevat. Aga sellevõrra, kuidas lugemine edeneb, selguvad ühendavad niidid, mis viivad aastakümnete taguste traagiliste sündmusteni.
Teose peategelaseks on üheteistaastane Agnes, kes peale vanemate lahutust kolib emaga Helsingist väikelinna Harmalasse. Ema ja tütar ei tunne kohapeal küll kedagi, kuid emale pakutud töökoht kohaliku lehe toimetuses tundub tore ning õige pea leiabki väike pere end võõra linna servas asuvast ridaelamuboksist. Naabritega tutvust tehes pakub ema tüdrukut eakale naabrile koerajalutajaks. Koos Ossiga ümbrust avastades satub Agnes surnuaiale, kust leiab Agnes Margaretha haua, kes on surnud vaid ühe päeva vanuselt aastal 1938. Kuna beebi sünnikuupäev on sama, mis Agnesel endal, ning nimigi väga sarnane, otsustab Agnes Margareetta oma peaaegu nimekaimu saatuse välja selgitada. Õnneks saab ta tuttavaks ema ülemuse poja Pontus Olavi ehk Pullaga, kellega koos on tore ajalehearhiivis tuhnida ning vana villa maadel uurimistööd läbi viia. Lisaks kõigele muule tutvustab Pulla tüdrukule ümbruskonda ja julgustab teda, kui vaja, Agnes aga aitab poisil leida enesekindlust, et kiusajate kambale koht kätte näidata. Nagu ikka on kaks pead kaks pead ning varsti ongi lapsed saladuse jälil. Suurt rolli mängivad mõistatuse lahenduses ka Agnese unenäod, milles tüdruk ise möödunud sündmuste osaliseks satub.
Raamatus on põnevalt ühendatud olemise kergus ja sündmuste raskus. Põnevust lisavad müstilised nüansid ja minevikusündmuste kaja hetkeolukordades. Kogenumat lugejat ei pruugi lõpuni veenda küll halearmas ja ettearvatav lõpplahendus, kuid suvise aja võrkkiige- või rannalugemiseks on teos rohkem kui kohane.
Kuigi teemade seas, mida käsitletakse, on rohkelt raskeid ja tõsiseid, nagu vanemate lahutus, ema surm, tundmatu esivanema leidmine, koolikius jne, jääb lugemist lõpetades ometi helge tunne. Samas aga on näha, et tegemist on alles sarja avaraamatuga, millega juhatatakse sisse järgnevad lood. Nii jäävadki mõned huvikonksud veel lahendamata ning sõlmimata otsad panevad uue osa ilmumist ootama.
Tõlkinud Hille Lagerspetz
Illustreerinud Kati Vuorento
Eesti Raamat, 2020
184 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
