Kõige ilusamal võilillede õitsemise ajal jõudis raamatupoodidesse võilillekollane „Kiludisko“, mis sarnaselt võililledele pakub esmapilgul ohtralt silmailu, kuid loodetavasti levitab sama jõuliselt ka lugudesse peidetud tarkuseebemeid.
Kairi Loogi teosed on meie kirjandusmaastikul ikka oodatud olnud. Kes siis ei tahaks korraks argisest, tõsisest, kohati isegi hoolimatust reaalsusest sattuda kuhugi lustlikku, turvalisse ja hoolivasse keskkonda, kus leidub küll ohtralt igasugu tegelasi, kel erinevad iseloomud ja motiivid, kuid sellele vaatamata laheneb kõik alati kenasti ja kergesti. Viimastel aastatel on Look kirjutanud peamiselt ettevõtlikust Piia Präänikust ja tema lähikondseist („Piia Präänik ja bandiidid“ 2019, „Piia Präänik ja sõnasööbik“ 2021) või siis vahendanud eesti lastele hollandi lastekirjanduse paremaid palasid (Annet Schaap „Milla ja mere lapsed“, Annie M. G. Schmidt „Kriimik“, mõlemad 2022). Nüüd elab autor ennast välja lühilugude kaudu, kuigi etteruttavalt olgu öeldud, et Piiast ei pääse autor ka siin.
Aastaring täis lugusid
Kogumikule lükkab hoo sisse kõige esimene jutt „Jäälind kolib sisse“, mis annab järgnevast aimu ja mõnusalt kujutlusvõime tööle paneb. Järgnevad palad on jagatud nelja alaosasse ja kulgevad läbi kevade, suve, sügise ja talve. Iga aastaajaga on seostatud seitse juttu. Kuna ilmunud lugudest nii mõnigi on enne kogumikku jõudmist saanud ära trükitud ajakirjades (Pere ja Kodu, Hea Laps, Täheke), milles eeldatakse teatavat seost aastaringi ja seal esile tulevate tähtpäevadega, tundub selline lähenemine olevat üsnagi asjakohane. Tsükliteks jagamine loob mõnusaid mõtlemis- ja hingamispause ning aitab kogumikku paremini hõlmata. Eriti tore, et sisuline eristus kajastub ka pildikeeles – iga tsükli jutud on illustreeritud kolme erineva värvitooniga. Nii näiteks on kevade puhul valitud salatiroheline, taevasinine ja punakaspruun, suvetsükli lood saavad aga sügavrohelist, roosat ja kollast tooni pildid.
Kui tavaliselt on raamatu nimilugu esitatud esimesena, siis Loogi kogumikus on kiludiskost pajatav pala paigutatud teose lõppu. Loo sellisesse positsiooni asetamine hoiab põnevust ja laseb raamatule ülevas meeleolus punkti panna, mis ühtlasi kutsub lugejaid innustunult uue lugemisvara järele haarama. Küllap on jutu pealkiri valitud ka kogumikule nime andma oma erakordse intrigeerivuse tõttu: kes või mis see kiludisko on, küsib raamatu kättevõtja.
Elu kihab kõigil ja kõikjal
Kogumiku tegelaskond on erakordselt kirev ja värvikas. Karakterite seas on nii suuremaid kui väiksemaid inimesi, aga ka teisi loomi – nii maismaiseid, nagu karud, oravad, kassid ja koerad, kui vee-elukaid, nagu hülged ja haid, kiludest rääkimata. Eriti rohkelt on lugusid putukatest, näiteks ämblikest („Ämblik ärpleb“), kirpudest („Aasta kõige tähtsam võistlus“), koidest („Salapärased augud“), kärbestest („Kõige väiksem sõber“), lutikatest („Kuningas, kes ei armastanud vannis käia“), mardikatest ja liblikatest („Luukere comeback“). Tegevuskohtigi leidub väga eriilmelisi. Nende seas on nii suuri, väljapeetud losse kui väikseid armsaid kodusid, tegutsetakse nii metsas kui kodu- ja loomaias, lisaks maapealsetele toimetustele põigatakse aegajalt ka vee peale ja alla. Loogi raamatutes kihab elu tõesti kõigil ja kõikjal.
Igaüks on oluline!
Vaatamata värvikale tegelasgaleriile ja tegevuskohtade variatiivsusele omavad lood siiski mitmeid ühisjooni, mis need mõnusaks tervikuks kokku seob ja ühiste kaante vahel avaldamist õigustab. Nimelt nügib autor oma lugejaid märkavama, hoolivama ja ühtehoidvama ühiskonna suunas. See on maailm, milles erinevused on vooruseks ja väärtuseks. Loogi iga tegelane on tõesti isemoodi eriline ja veidike veider, kuid olenemata veidruste määrast ja iseloomust on igaühel eluõigus ja väärtus just sellena, missugune ta on. Niisuguses boheemlaslikus segaduses osatakse aga üksteisega arvestada ja eeldatakse, et igaüks annab endast parima, mida ta hetkel suudab. Nüüdisühiskonna kitsaskohtadele viitab kirjanik mõnusa maheda huumoriga. Tema tekstis ei ole satiiri või ärategemissoovi, pigem püüab ta teistsuguste eluvaadetega tegelasi mõista, nende tegevusele ajendit leida. Niimoodi leebelt ja humoorikalt suunab Look lugejat julgelt ja avali südamega maailma avastama ja sinna oma heatahtlikku panust andma.
Illustraator Ulla Saarega on Look varemgi koostööd teinud – üheskoos on valminud Piia Prääniku raamatud. „Kiludisko“ ei moodusta viimati nimetatutega lugejas segadust tekitavat kooslust, piisav eristuvus on tekitatud nii valitud värvitoonide kui kaanekujunduse stiili märgatava muutmisega. Samaks on jäänud aga Saare illustratsioonide laad, kogenumana on illustraator ehk pisut enam osanud rõhku panna varasemast tuttavatele tugevustele. Saare illustratsioonid on vaimukad ja nüansirikkad, tõstes Loogi tekstis esile olulisimat või lisades kirjalikule tekstile vaimukaid pildilisi lisatasandeid. Ka on ta suurepärane karakterilooja, vahet pole siis, kas vaja on kujutada inimest, mõnda mutukat või joonistada eri ilmed paarikümnele kilule – Saar saab hakkama. Ainus, mis võib kehvema silmanägemisega lugejat häirima jääda, on teksti paigutamine illustratsioonile. See raskendab lugemist, eriti kui raamatu lugemine planeerida hilisõhtusesse lambivalgusse.
„Kiludisko“ näitab ilmekalt, et hea lasteraamat saab sündida vaid sünergilise ühistööna, milles lisaks kirjanikule ja illustraatorile osalevad ka kujundaja, toimetajad ja kirjastaja.
Illustreerinud Ulla Saar
Kirjastus Puänt 2023, 112 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
