Öeldakse, et lapsed ei hooli autorist – peaasi, et raamat oleks põnev ja kaasakiskuv. Siiski leidub kirjanikke, keda noored lugejad vägagi hästi teavad ning kelle teoseid oodata oskavad. Üks sellistest on kindlasti ka norra autor Maria Parr (s 1981). Kui tema esimesed jutustused „Vahvlist südamed“ ja „Vilgukivioru Tonje“ 2013. aastal eestikeelsena ilmusid, rajasid need kiiresti tee meie laste südametesse ning õige pea küsiti raamatukogust ja -poest sama autori uusi raamatuid. Pikalt oodatud „Väravavaht ja meri“ (2018) tõi ka varasemad teosed taas aktiivsesse lugemisse, mille ilmekaks tõestuseks on 2021. aastal ilmunud kordustrükid. Pole kahtlust, et hiljuti raamatupoodidesse jõudnud „Oskar ja mina“ endale vähemalt sama palju lugejaid leiab.
Suur õde ja väike vend
Raamatu peategelaseks on 8-aastane Ida, kes elab väikeses armsas linnakeses künkaharjal kõrguvas suures punases, natuke vanamoodsas ja ligadi-logadi majas. Peale tüdruku elavad seal ka tema ema-isa ja 5-aastane väikevend Oskar. Ida püüab olla igati tubli ja suur, vahel väljendub see küll pisukeses kamandamises, teinekord aga pigem hoolitsemises. Nii näiteks on just Ida otsustaja, millal alumisel naril magav vend tule õhtul kustu vajutab ja nad magama jäävad, samas aga peab tüdruk ka vaatama, et hajameelne Oskar koolist koju tulles oma koti ikka kaasa võtab, mitte sinna ei unusta, ning andma talle teada asjadest, millest täiskasvanud lastele rääkida ei taha. Vahepeal on see kamandamine ja hoolitsemine Ida jaoks võimestav, aeg-ajalt aga ka hirmus tüütu. Eriti siis, kui tema kamp Oskari järgi oodata ei taha või vend sõprade ees esinema kipub, kuid venda üksi jätta ja temast mitte hoolida tüdruk samuti ei suuda. Teinekord osutub poiss aga üllatavalt nupukaks ja ettevõtlikuks, nii et Idal ei jää muud üle kui imestada ja oma väikese venna üle uhkust tunda.
Nii kulgetaksegi tõhusa paarisrakendina üheskoos läbi argiste ja vähemargiste hetkede: võideldakse kummitustega, põetakse kõhugrippi, käiakse jõesafaril, mängitakse männionnis jne. Kui siis aga ema vend Øyvind raske haiguse tagajärjel sureb, tuleb lastel esimest korda elus suure kaotusega toime tulla, sellega leppida. Ida mõistab, et vähemalt samapalju kui Oskaril õde, on temal vaja venda, kes vaatamata oma väiksusele võib rasketel hetkedel suureks toeks olla.
Tõetruu ja siiras elukujutus
Parr peegeldab õdede-vendade omavahelisi suhteid tõetruult ja siiralt. Ilmekalt toob ta esile, et vaatamata üksteise armastamisele ei pruugi igapäevane läbisaamine olla üksüheselt toetav ja idülliline. Võivad ju õrnemate tunnetega põimuda ka kadedus, enesekehtestamine, viha jm. Kirjanik oskab neid tundevirvendusi suurepäraselt analüüsida ja lugejale edasi anda, vaatamata sellele, et läbielajate endi jaokski ei pruugi need selged ja arusaadavad olla.
Parri kirjutatut armastatakse ka tema aususe ja otsekohesuse pärast. Autor ei karda tuua päriselu noorte lugejate ette nii nagu see on, ilma ilustamata ja varjamata. Ta ei salga maha elu keerukamaidki teemasid ning räägib neist lastele arusaadavalt ja edasiviivalt. On ju näiteks haigusi või surma kajastades oht muutuda pealiskaudseks või kunstlikult pisaraid kiskuvaks. Seevastu Parr on nii surma kui armastust, aga ka laiemalt hoolimist ja sõprust käsitledes asjalik ja otsekohene, kuid mõjub samas nii lastele kui täiskasvanud lugejatele äärmiselt liigutavalt ja kaasahaaravalt. Eriti ohtralt äratundmisrõõmu pakub ta aga neile, kes on ise õde või vend.
Ülemlaul lapsepõlvele ja õdedele-vendadele
„Oskar ja mina“ on ülemlaul lapsepõlvele, ühe olulisema eluperioodi muredele ja rõõmudele. On ülemlaul õdedele ja vendadele ning nendevahelistele suhetele, millel imeline võime sind läbi elu kanda. Või nagu Ida ja Oskari ema ütleb: „Sest kui sa kunagi väga-väga vanaks saad, nii vanaks, et oled peaaegu kõike kogenud, nii vanaks, et sa lebad hooldekodus oma voodis ja mõtled elule tagasi, siis on see onn, kus sa koos Arvidi ja Oskariga mängisid, kõigist su mälestustest kõige suurem ja tähtsam.“
Tõlkinud Riina Hanso
Illustreerinud Åshild Irgens
Kirjastus Eesti Raamat 2024, 203 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
