Tänavail kerkivad lumekuhilad ja krõbedad külmakraadid, tormituuled ja teeäärtesse kuhjuvad tuisuvaalud tõid meelde ühe armsa ammuse lumeraamatu „Timbu-Limbu õukond ja lumemöldrid”. See 1966. aastal laste- ja noorsookirjanduse võistlusel 2. auhinna saanud teos pajatab vahva loo lumeveskist ja seal aset leidnud äpardusest.
Raamatu nimitegelane Timbu-Limbu ja tema sõbrad elavad mäenõlval kasetohust lossis. Neist edasi, päris mäe tipus asub loss, kus elavad lumemöldrid Oku, Koku ja Toku. Timbu-Limbu ja ta sõbrad armastavad väga lund. Kui siis aga lumesadu ei alga ega alga, hakkavad sõbrad muretsema ja asuvad teekonnale, et selgitada välja, mis lumemöldritega juhtunud on.
Tegemist on 1963. aastal lasteluuletajana debüteerinud Kalju Kanguri esimese proosaraamatuga, milles avalduvad kirjaniku kõige paremad omadused: elav fantaasia, meeldejäävad tegelased, sümpaatsed väärtused ja mõnus huumor. Pole siis imestada, et kokku on raamatust ilmunud neli väljaannet. Kui esmatrükis visualiseeris Timbu-Limbu ja lumemöldrite loo oma kaasahaaravate ja romantiliste piltidega Asta Vender, siis kordustrükkides on Timbu- Limbu seiklusi illustreerinud ka Villu Järmut (1979) ja Erki Evestus (1998), kelle käekirjad on hoopis jõulisemad, kohati ehk isegi psühhedeelsedki. Korduvalt on raamat jõudnud lavalaudadele, seda nii professionaalsetes teatrites kui koolides, ning tõlgitud inglise, saksa, itaalia, poola, leedu jt keeltesse. Lumemöldrite lugu sisaldub ka Kalju Kanguri lastejuttude paremikku koondavas raamatus „Timbu-Limbu ja kaval kääbus“ (2008), millele on pildid joonistanud Viive Noor.
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
