Anti Saar

Anti Saar teab hea lasteraamatu retsepti

Anti Saar (1980) on eesti lastekirjanike noorema põlvkonna üks huvitavaimaid ja eriilmelisemaid autoreid. Ta on õppinud Tartu ülikoolis semiootikat, peale lõpetamist kirjutanud poeetilist proosat täiskasvanuile ja tõlkinud prantsuse keelest nii mõtte- kui ilukirjandust. Kõik see – läbitöötatud keel ühendatuna prantslasliku vaba ja kerge vaimu ning selle taha peidetud sügava filosoofilise sisuga – peegeldub põnevalt ka Saare lastekirjanduslikus loomingus.
Juba oma debüütteosega, jutustusega „Kuidas meil asjad käivad“ (2013) tõusis Saar heleda komeedina eesti lastekirjandustaevasse. Pole just tavaline, et stabiilses kirjandussituatsioonis määratakse debütandile mitte üks, vaid lausa kaks auhinda. „Kuidas meil asjad käivad“ sai aga nii Aasta Rosina auhinna kui ka eesti mõjukaima, Kultuurkapitali lastekirjanduse preemia. Nõnda selgelt paistis Saar kirjanduspildis silma oma erilise värskuse ja uudsuse poolest. Raamatu keskmes on väike vahva perekond, kelle igapäevasündmustest pajatab lasteaiapoiss Vassel. Ta räägib, kuidas neil süüa tehakse ja süüakse, autoga sõidetakse ja unustatakse, päkapikke oodatakse ja õudusjutte räägitakse. Saare loodud raamatumaailm on soe ja südamlik, selles on küll probleeme ja raskusi, äpardusi ja ebaõnnestumisi, kuid toetavad peresidemed loovad turvavõrgu, mida me kõik ju nii väga igatseme.
See soojus ja kokkuhoidmine väljendub ilmekalt ka pildiraamatus „Külaskäik“ (2017), mis pajatab poisist, kes peale vanaema surma esimest korda taas maale vanaisale külla läheb. Sügav kurbus viib poisi seiklusele õuna sisse, kust kerkivad esile erinevad mälestused vanaemast. Neist lohutust saanuna suudab poiss eluga edasi minna.
Viieosalises Pärdi-sarjaski kohtame Saare lemmiktegelast: elu suuremate ja väiksemate dilemmadega kokku puutuvat poisiklutti. Pärt on justkui Vasseli väiksem vend. Ka tema elab väikeses mõnusas linnakeses armsa ema ja toetava isa seltsis. Pärdil on aga vanematele lisaks ka vanem vend Joosep ja väike õde Leenu. Sarnast on ka poiste loomuses: mõlemad nad on tähelepanelikud vaatlejad, uudishimulikud ja õiglustundega. Samas leidub neis piisavalt ka enesekesksust ja isekust, mis aga peamine – ettevõtlikkust, et keerukatest olukordadest väljapääsu leida. Nii ei heitu poiss, kui tal tuleb vastakuti seista sõnaka ja särtsaka naabritüdruku Kaisaga, kes arvustab Pärti kehva batuudil hüppamise oskuse pärast („Pärt ei oska saltot“ 2017). Väljakutseid pakub ka isaga poeskäik. Kui kaubad valitud, asutakse kassajärjekorda, siis aga meenub isale, et pärm jäi võtmata. Ta palub Pärdil täis poekorviga järjekorda hoida ja kaob ise riiulite vahele („Seisa siin, Pärt!“ 2018). Eneses tuleb selgusele jõuda, kui koolist kodu poole kõmpiva poisi jalge ette küps ploom kukub. Pikemalt mõtlemata lööb poiss sellele hambad sisse. Maitse suhu saanud, pistaks poiss veel nii mõnegi ploomi põske, aga ülejäänud viljad ei mõtlegi alla kukkuda. Huvitav, kelle omad on ploomid, mis kasvavad võõras aias kõnnitee kohal, mõtleb poiss, ja mida küll teha, et üks küps vili taas alla kukuks ja selle süümepiinadeta ära võiks süüa („Pärt ja ploomid“ 2019). Poisi kannatus saab põhjalikult proovile pandud ka siis, kui tädi toodud koogist üks tükike üle jääb („Pärt ja viimane koogitükk“ 2018) ja kui ta bussiga koolist koju minnes oma peatusest kogemata mööda sõidab („Pärt läheb uuele ringile“ 2019).
Pärdi-raamatutes ei ole just palju välist tegevust, kuid selle kompenseerib tugev sisemine dünaamika – tihe mõttetöö. Esitatu on kui poisi teadvuse vool, mis vabalt ja takistusteta kulgeb. Sellist kirjutamisviisi on võimelised edukalt ja lugejale huvipakkuvalt rakendama vaid väga vähesed, need, kes emotsionaalselt piisavalt intelligentsed, sõnaosavad ja -tundlikud ning enesekindlad.
Alates esimesest teosest on Saar silma paistnud kui suurepärane lapse psühholoogia tundja ja edasiandja. Tema jaoks on väikese poisi maailm mõõtmatu kui kosmos, tulvil üllatusi, müstikat ja salapära. Samas aga on ses maailmas palju ka poisi elukogemusele vastavat, praktilist ja ratsionaalset. Lugedes ei teki kunagi küsimust, kes tegevustikku kirjeldab – ikka ja alati on see lasteaiapoiss Vassel või äsja seitsmeseks saanud Pärt, mitte kunagi asjalik kirjanik, kes kaalutleb, kuidas oleks parem või mõjusam.

Saare lood on noorele lugejale kergesti jälgitavad ja kaasahaaravad, samas aga ka intrigeerivad ja mõtlema ärgitavad, tulvil täiesti tavalise lapse dilemmasid. Kuna Vasseli ja Pärdi olukorras on suure tõenäosusega olnud paljud, suudab lugeja end kergesti tema kohale asetada, tema tundevirvendusi jälgida ja iseenda omadega paralleele tõmmata. Saar oskab näha erilist tavalise lapse argipäevas: lihtne suvehommikune hüppamine batuudil, igapäevane poeskäik kõige tavalisemate toodete ostmisega või kõnniteele kukkunud ploom on tema tegelase jaoks tõeline seiklus, nagu oleks tegemist tundmatute maade avastamise või eluohtlike lõvide taltsutamisega. Lapse silme läbi elu kirjeldades suudab kirjanik ära unustada oma isikliku kogemuse, alustada iga kord puhtalt lehelt. Nii tulebki jutustus ehe, värske ja meeliköitev. Anti Saar teab hea lasteraamatu retsepti.

Jaanika Palm

Avaldatud ingliskeelsena ajakirjas Estonian Literary Magazine, 2/2019, elm.estinst.ee