fbpx
Hüppa põhisisu juurde

Leelo Tungal „Koera elu“

22. juunil, kui esimesed maasikad peenardes punaseks lähevad, tähistab oma sünnipäeva armastatud luuletaja ja sadade laulusõnade autor Leelo Tungal. Sel puhul otsisime varasalve riiuleilt üles ühe tema esimestest lasteluulekogudest. Palju õnne, Leelo Tungal!

Leelo Tungal „Koera elu“ (1976, illustreerinud Tiiu Lätt)

Ma ei tea, kas ka need lapsed, kellel kodus koer oli, ka nii innukalt omal ajal Leelo Tungla „Koera elu“ lugesid. Ju neil ikka oma penikesega hullamisest vahel veidi aega üle jäi. Ja ega selle õhukese, vaid kahtteist koertest pajatavat luuletust sisaldava kogu läbitöötamine iseenesest ka kuigi kaua aega võta. Ilmselt aga ei tekkinud koeraomanikel luulekoguga sellist emotsionaalset, igatsuslikku sidet kui neil, kellele koera ei lubatud. Minul, kel oma esimest koera ikka väga kaua oodata tuli, seisis raamat algul kaantega, veidi hiljem küll juba kahes tükis kuude kaupa padja all. Kui raamat veel kulus, ei raatsinud seda enam padja alla panna ja teos leidis aastateks auväärse koha mu lauasahtlis, mitte riiulil teiste raamatute kõrval. Päevas vähemalt korra sai kogu kätte võetud, loetud ja unistatud, mis oleks siis, kui mul oleks see vahva hirmus metsik hurt, kes „on sellest koeratõust, kes peab lugu jalanõust“. Või hoopis müramishimuline spanjel nagu Tanielil? Või linnukoer Tuks, keda veetleb voodi? Või terjer, kelle käpp koertekooli poomil ainult veidi väriseb? Tegelikult vahet polnud – ma oleks võtnud ükskõik millise koera, peaasi, et varsti!

Seni aga kui koera polnud, sai koeraluuletusi ise vihikusse ümber kirjutatud (tindiplekke küll kaunistuseks kogemata vahele poetatud) ja neile illustraatori piltidele võimalikult sarnased koerad juurde joonistatud. Ainult puudelkoera lehv, mis raamatupildil oli roosa, kuid Tungla tekstis punane, sai ümberjoonistuses ikka punaseks tehtud.

Leelo Tungal teab, et ilma koerata elu on koeraelu, ilma koerata lapsepõlv koerapõli.

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm