Ei ole just igapäevane, et eesti keeles ilmub lastele tõlkeluulekogu. Kui üksikud väikelastele mõeldud värsslood välja arvata, on eelmise tõsiseltvõetava kogumiku (Grigori Osteri „Kahjulikud nõuanded”, samuti Leelo Tungla tõlkes) ilmumisest möödas juba seitse aastat.
Soome lastekirjanike proosaloomingut on küll aasta-aastalt järjest rohkem meieni jõudnud, seda tänu FILI lahkele toele, kuid soome lasteluulest ei tea me suurt midagi. Nüüd on tehtud tubli samm ka selle meile veel tundmata maa avastamiseks.
Raamatu tagakaas sedastab, et selle autor, 1951. aastal sündinud Jukka Itkonen on avaldanud 36 raamatut. Tema loomingu hulka kuuluvad lasteluule kõrval ka näidendid, libretod, laulutekstid. Lisaks on Itkonen loonud muusikat, maalinud ja tõlkinud. Jukka Itkoneni kirjanduslikku loomingut on hinnatud mitmete kirjandusauhindadega (Kaarina Helakisa kirjanduspreemia 2000, Anni Swani medal 2006 jt).
Kuigi Itkonen alustas oma kirjanduslikku loomingut juba 1970ndatel, sisaldab eestikeelne väljaanne „Mõnus sajuilm” ligi 60 luuletust autori kolmest viimasest soomekeelsest kogust: „Leikkihaitari” (2011), „Kaupunkiretki” (2011), „Sanamaa” (2012).
Itkoneni luule on sõnamänguline, värvikas, jõuline ja mõnusalt irooniline. Luuletaja pakub lapsele lugemiseks ja kuulamiseks laia teemaringi. Ta tutvustab lastele erinevaid hooneid („Apteek”, „Raamatukogu”), ameteid („Pagar”, „Rätsep”), pajatab naljakaid lugusid loomadest („Elevant ja kärbes”, „Rikkuri täi”) ja eluta asjade elust („Pargipink”, „Ausammas”).
Itkoneni maailmapilt on meeldivalt avar. Ikka ja jälle rõhutab ta, et maailmas mahub mustade ja valgete toonide vahele palju värve. Samuti sõltub nii mõndagi vaatepunktist, mille kaudu toimunud sündmustele hinnang anda. Seda aspekti rõhutab ka raamatu nimiluuletus, milles luuletaja pakub alternatiivi vihmaste ilmade kirumisele.
Kuigi Itkoneni luuletused tunduvad esmapilgul lihtsad, peitub neis enamasti ka sügavam sisu. Luuletaja juhib tähelepanu meie ühiskonna valupunktidele (looduse reostamine, linnastumine, juurte kaotamine, rahaahnus jne). Sageli kirjeldab Itkonen üksildust, olgu selle tundjaks siis siilid („Üksildane siil”) või inimesed („Maailma ujedaim mees”).
Itkoneni luulekogu on ka vormirikas. Siin leidub lühikesi löövaid värsse, nukraid lüürilisi mõtisklusi rohkete väljajätteliste lausetega, sõnamängulisi vabavormilisi luuletusi jne.
Tõlkimine ei ole kerge töö, luule vahendamine on aga ilmselt veel keerukam. Itkoneni luuletused tõi eesti lastele lugemislauale üks meie tuntumaid ja armastatumaid lasteluuletajaid Leelo Tungal, kes tutvus soome poeediga mullusel luulesõidul. Leelo Tungla enda luulel on küll tõlgitavaga sarnasusi, kuid olemuselt tundub Jukka Itkonen lüürilisem, melanhoolsem ja vaoshoitum. Linlik loodushoidlikkus, luuletuse lõppridades avalduv puänt ja elurõõm aga on omased nende mõlema loomingule. Samuti oskavad nii Tungal kui Itkonen üht-teist ridade vahele peita ja last elu üle järele mõtlema panna ning temasse empaatiat ja sallivust istutada.
Soome keelest tõlkinud Leelo Tungal
Välja andnud Tammerraamat
72 lk
Jaanika Palm