Realistlikke loomalugusid ei ilmu meil kuigi tihti. Samuti pole meie lasteni jõudnud just ülemäära Hollandi lastekirjandust. Kui klassiku Annie M. G Schmidti Viplala lood ning Jipi ja Jannekese seiklused välja arvata, saame hollandi nüüdislastekirjandusest aimu vaid Hilde Vandermeereni raamatust „Operatsioon „Bernie välja!””. Hiljuti ilmunud Edward van de Vendeli jutustus „Koer nimega Sam” asub valikut mõlemas vallas tõhusalt täiendama.
Raamat põhineb tõestisündinud lool. Tagakaaneinfo kohaselt on sündmustiku aluseks kirjaniku Kanadas venna juures veedetud suvepuhkusel juhtunu. Nimelt ilmus seal tallu lumivalge koer, kes keeldus lahkumast. Võib-olla just seetõttu kirjeldabki kirjanik sündmusi eriti suure kaasaelamisega.
Teose peategelaseks on üheksa-aastane vapper poiss Kix, kes elab oma ema, isa ja väikese õe Emiliaga talus. Peres on ka kaks koera ja hobused. Ühel päeval tuleb tallu valge pikakarvaline koer, kes esialgu tundub lausa viirastusena, sest ta ilmub ja kaob peaaegu hääletult. Kix ja ta õde kiinduvad loomasse kohe. Varsti harjub ka koer, kes nimetatakse Samiks, pere ja teiste loomadega. Vaikselt, kild killu haaval hakkab selguma looma keerukas lugu. Üks sündmus viib teiseni ning varsti peab Kix seisma silmitsi olukorraga, mille vaid tema saab lahendada.
Autor kirjeldab realistlikult ja suure emotsionaalsusega, kuidas väike poiss tunnetab vastutust oma perekonna ja tema juurde tulnud, temale lootva koera ees. Kuigi hirm võtab kohati ta üle võimust, suudab poiss selle ületada ja end kokku võtta.
Kuigi kirjanik suhtub täiskasvanud tegelastesse soojalt, kuulub tema poolehoid siiski lastele ja loomadele. Ilmekas on siin teose kulminatsioonistseen, milles kaks täiskasvanut püssidega teineteist sihivad. Olukorra lahendavad Kix, mis sellest et märgades pükstes, ja Sam. Loomulikult jätkub autoril mõistmist ka täiskasvanutele. Sami isa ajendab tegutsema armastus oma poja vastu. Sami endine omanik, majanduslanguse tõttu farmi ja karja kaotanud ning vaimuhaiguse küüsi langenud Cracker, keda kuulujuttude põhjal võiks loomapiinajaks pidada, osutub tegelikkuses koerast sügavalt hoolivaks inimeseks, kes on valmis sõbra heaolu enda omast ettepoole seadma.
Ikka ja jälle rõhutab autor loomapidamise olulisimat reeglit – koerale loomuomasega arvestamist. Inimesed, tahtes küll sageli koerale vaid head, võivad ta kohati lausa armastusega lämmatada, andmata loomale võimalust olla tema ise. Nii piiratakse looma vabadust, ei usuta tema võimesse ise valikuid teha.
Edward van de Vendeli raamat on väga emotsionaalne, selles on kõiki tundeid, mis elus ette tulla võivad – ülevoolavat rõõmu, põhjatut kurbust, halvavat hirmu ja kõikevõitvat armastust. Läbi tunnete suurepärase esitamise tõusevad esile kirjaniku ideed. Autor näikse rõhutavat lootuse säilitamise olulisust igas olukorras. Samuti seda, et enne arvamuse kujundamist tuleks omada rohkem infot kui esmane pilk sündmustele või juhtumisi kuuldu. „Koer nimega Sam” tuletab meelde, kui olulist rolli mängivad meie elus sõbrad-lemmikloomad. Teos aitab neid paremini mõista, nende vajadusi märgata ja nendega arvestada.
PS! Edward van de Vendeliga on võimalik kohtuda Eesti Lastekirjanduse Keskuses reedel, 29. mail kell 14 festivali HeadRead raames.
PPS! Mai on lemmiklooma sõpruse kuu.
Tõlkinud Kerti Tergem
Illustreerinud Philip Hopman
Välja andnud kirjastus Päike ja Pilv
112 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
