Need, kel Ilmar Tomuski ja Priit Pärna nimed varasemast tuttavad, ei oskaks muud kui head kraami oodatagi, aga see, mis nende värskest raamatust vastu vaatab, ületab ka julgeimad ootused. Värske, vaimukas, leidlik, stiilne on vaid mõned võimalikest omadussõnadest iseloomustamaks „Kõrvalisi isikuid“.
Raamat sisaldab 18 piltlikele keeleväljendeile üles ehitatud lugu. Sissejuhatuses pealkirjaga „Mida sõnad tegelikult tähendavad“ soovitatakse väiksematel lastel endaga kampa võtta vanemad, õpetaja või mõni teine täiskasvanu, kes sõnadest paremini aru saavad ja nende erinevaid tähendusi seletada oskavad. Õigupoolest on üsna võimatu, ehk isegi patt lugeda „Kõrvalisi isikuid“ üksipäini – raamat on niivõrd vahva, et ikka ja jälle leiad miskit, mida tahaks jagada.
Lasteajakirjandusega kursis olija on nii mõndagi neist lugudest märganud hiljuti 25. sünnipäeva tähistanud ajakirjast Hea Laps. Raamatu jaoks on kirjanik aga juurde kirjutatud teist samapalju jutte.
Lugude keskmes on väike tore perekond: isa, ema ja lasteaiapoiss Martin. Tegutsetakse harmoonilises igapäevaelu rütmis, käiakse poes ja kelgutamas, koristatakse tube ja tehakse süüa. Aeg-ajalt juhtub ka üht-teist erakordsemat: kolitakse uude majja, peetakse soolaleivapidu, käiakse inglise keele kursustel jmt. Siduvaks teljeks saab aga meie keele piltlikkus, väljendid, mis on kohati nõnda kinnistunud, et nende otseses tähenduses kasutamine loob mõnusalt mitmetähendusliku nalja.
Tunneme Tomuskit kui keskmisest keeletundlikumat kirjanikku, ometi toob just see formaat tema tugevused esile jõulisemalt kui varem. Ühelt poolt on Tomuskil nüüdseks juba piisavalt kogemust, et osata lapslugejaga arvestada, teisalt laseb selline keelemäng tema andekusel, huumorimeelel, aga ka sihikindlusel ja töökusel eriti särada. „Kõrvalised isikud“ on kui ülemlaul eesti keelele, selle mitmekülgsusele, mängulisusele, rikkusele ja piltlikkusele. Kõik see on esitatud kujul, mis lugejagi fantaasia tööle paneb ja – oma kogemusest võin öelda – hirmus kergesti külge hakkab.
Ühele teemale või võttele pühendatud teosel on väga suur oht muutuda tüütuks, kirjutajale lõbusamaks kui lugejale. Halvimal juhul võib kirjandus kui kunst hoopis unustuse hõlma vajuda ning jääb vaid eesmärgi, kava või plaani täitmine. Tomuski lood on sellest patust puhtad. Tõsi, on näha, et neisse tekstidesse on sulandatud tavalisest rohkem piltlikke väljendeid, kuid see ei häiri ega domineeri üleliia.
Priit Pärn, kes lubab endale viimastel aastatel võluvaid põikeid lastekirjandusse, on saanud Tomuski juttude näol hea lõuendi. Pärn ei piirdu pelgalt teksti illustreerimisega, vaid lisab sellele mõnuga omapoolseid nüansse. Vaatamata sellele, et Tomusk on tekstile niigi juba päris mitu vinti peale keeranud, õnnestub Pärnal ikka leida uusi üllatavaid nüansse. Nii näiteks pole kinga saamise loos sõnagi juttu saiast, kuid pildil on Pärn paigutanud saia kinga sisse, kommentaariga „sai kinga“. Juttu „Emal on hea nina“ täiendab (lisaks ebatrafaretselt kujutatud ninadele) pilt pead kinni hoidvast jumalast ning pattu langevaist Aadamast ja Eevast. Juuresolev tekst nendib: „Ninatark õpib teiste, jumal iseenda vigadest“. Pigisoleku-loo illustratsiooniks toodud postkaart Bulgaariast Varnast tundub esmapilgul täiesti kontekstiväline, kuid pisuke mõtlemine siin toob kaasa omad järeldused. Pärna lugude edasiarendused on võluvalt laiahaardelised, pole üheselt võetavad ega hetkega dekodeeritavad. Just nõnda pannakse lugeja-vaataja fantaasia täistiirudel tööle.
Nagu heale kunstiteosele omane, aeg mitte ei võta, vaid hoopis lisab teosele uusi nüansse – olgu või algselt vanadest vesternifilmidest tuttav mustade ja valgete kaabude teema, mis asetub tänases poliitilises situatsioonis juba hoopis teise tähendusruumi, või siis vihjed turbulentsele omastehoolduse teemale, millele Pärn osutab peata ratsaniku kaudu.
Lisaks juttudele sisaldab raamat ka kaht mängu, mõlemal reeglid kenasti juures ja puha. Esimeselt sisekaanelt leiame lauamängu „Ema läheb“, milles mängija ülesmäge, ülemeelikuks ja poodi mineku eest pluss-, kraavi, endast välja ja liimist lahti mineku eest aga miinuspunkte teenib. Raamatu lõpus olev mäng „Isa tegutseb“ annab plusse naha üle kõrvade tõmbamise, vasikaga võidu jooksmise ja kastanite tulest toomise eest, miinuseid saab aga mihklipäeval oinaks olemise, susside püsti ajamise ja vedru välja viskamise eest.
Mis siis muud kui lugema, vaatama, mängima – nautima!
Illustreerinud Priit Pärn
Tammerraamat, 2019
92 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
