Vikerkaare otsas leiduv härjapõlvlaste varandus, maha maetud rahapajad ja pool kuningriiki pealekauba – rikkuse teema on ikka kirjanduses kajastamist leidnud. Austraallane Nat Amoore, kes lisaks kirjanikuametile veab ka kängurumaa laste seas populaarset kirjanduse taskuhäälingut (onemorepagepodcast.com), püüab asjad asetada nüüdisaja konteksti ja kutsub lapsi kaasa mõtlema, miks raha meid tänaseni nõnda ahvatleb, on see põhjendatud ning kas on asju, mida raha eest ei saa.
Raamatu peategelaseks on kümneaastane särtsakas Tess, kellel on suur, pisut ebaharilik pere. Tema ema töötab teatris, isa hoolitseb laste ja majapidamise eest. Tessil on pooleteiseaastane vend Jake, kes armastab kõike lutsutada, seitsmene diabeeti põdev raamatukoist õde Olivia, 12-aastane leiutamishuviline vend Dave, kes armastab üle kõige oma koera Buttheadi, kellele ta üritab igasugu trikke õpetada, ning vanem õde Sash, kes tundub rohkem elavat oma iPhone’is kui kodus, mida isa Hecklestonide Hullumajaks kutsub. Viis last ja vaid üks sissetulek on pere majanduslikult pingelisse olukorda pannud. Nõnda tundub igati loogiline, et tüdruku peamine eesmärk on saada rikkaks, osta maja, kuhu nad kogu perega lahedalt ära mahuks, ja maksta arved, et vanemad enam selle pärast tülitsema ei peaks.
Tüdruku parim sõber Toby, kellega nad on tuttavad juba alates kolmandast eluaastast, tundub olema igati tema vastand. Ta on tagasihoidlik ja vaikne, armastab matemaatikat ja ujumist, on süsteemne, täpne ja oskab näha avaramat pilti. Tema lemmiktegevus on annetamine igasugustele heategevusorganisatsioonidele. Olles ise kuuekuusena Boliiviast lapsendatud ja südameoperatsiooni üle elanud, on tema eriliseks lemmikuks Aafrika laste ravikulude toetamine.
Kui siis Tess ühel päeval oma aknast näeb, et naabermaja pätt spordikoti nende aeda peidab ja Tessile vaikimismärgi teeb, ise aga seejärel politseinike eskordi saatel minema viiakse, ei suuda tüdruk uudishimu taltsutada. Ta peab teada saama, mis spordikotis peidus on. Avastanud sealt suure summa raha, otsustab tüdruk avastusest rääkida vaid oma parimale sõbrale. Kuigi Toby soovitab Tessil leiust vanematele teatada, õnnestub tüdrukul hoopis poiss ümber veenda, lubades tal osa raha annetustele kulutada.
Lapsed asuvadki oma unistusi ellu viima, nii nagu nende elukogemus ja oskused võimaldavad, mõtlemata edasistele tagajärgedele. Üks apsakas toob kaasa teise, väike vale suuremad – nõnda ongi lapsed end peagi mässinud eluohtlikku olukorda, mille lahendamine näib võimatu.
Tessi jutustus on antud tagasivaatelisena. Sinna on pikitud mitmesuguseid nõuandeid, mis teose lõpus uuesti nimekirjana ära toodud. Kuigi nii mõnigi soovitus on kaheldava väärtusega, on nende seas ka selliseid, mida tõesti eluteele kaasa võtta tasub. Raamatust jääb kumama tõdemus, et raha on küll tore, aga veel toredam on elus ja terve perekond. Või siis see, et väiksemaid õdesid-vendi, aga ka koduloomi ei maksa alahinnata. Olulisimana jääb aga kõlama, et valetamisele pole õigustust ning vanematega maksab rääkida ka siis, kui neil tundub üle mõistuse vähe aega olevat.
Nat Amoore on osav süžeepunuja. Kõik killukesed, mis sündmustiku jooksul õhku visatakse, saavad kenasti ka kinni püütud ja mosaiiki seatud. Ometi ei jäta tulemus ülemäära konstrueeritud muljet, pigem on kiiduväärt, et pole püütud ühe raamatuga kogu maailma probleeme lahendada, vaid on keskendutud mõnele neist ja need siis hoolikalt ning läbimõeldult süžeesse põimitud. Noortele lugejatele peaks sobima ka Amoore jutustamisviis, see on lobe ja sorav, lastele tuttava loogika ja keelekasutusega. Kui nüüd veel ohtrale põnevusele ja piiripealsetele situatsioonidele lisada ka leidlikkus ja vaimukus, saamegi raamatu, mis on samaaegselt nii köitev kui ka mõtlemisainet pakkuv.
Tõlkinud Hels Kure
Eesti Raamat, 2020
252 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
