Viimastel aastatel on ilmunud mitmeid tõlkeid norra lastekirjandusest. Meenutagem siinkohal kasvõi Bobbie Peersi põnevaid William Wentoni lugusid, Jørn Lier Horsti kaasahaaravat teisest detektiivibüroost pajatavat sarja või Maria Parri südamlikke raamatuid „Vilgukivioru Tonje“ ning „Väravaht ja meri“. Norra noortekirjandus seevastu on meil suhteliselt tundmatu, kui välja arvata Jostein Gaarderi korduvalt taastrükitud ja lavalaudadelelgi jõudnud „Apelsinitüdruk“ ning Iben Akerlie viie aasta tagune mõtlemapanev jutustus „Lars LOL“. Seetõttu on hea meel poelettidel seda ebanorralikult heleroosade kaantega teost silmata. Veel innustunumalt sai asutud teose kallale, kui tagakaanelt selgus, et see Norras 2019. aastal ilmutatud raamat samal aastal ka laste- ja noortekirjanduse kategoorias kodumaa mainekaima, Brage kirjandusauhinna võitis. Muide, sama auhinna on saanud oma lasteraamatute eest kahel korral ka Maria Parr.
Uue tulija värskus
„Unenäod ei tähenda midagi“ on 1984. aastal sündinud näitleja ja muusikateadlase Ane Barmeni esikteos. Seda üllatavam tundub raamatu süvenemisaste, läbitöötatus ja viimistletus, mis kombineerituna uue tulija värskuse ja kirjutamiskirega on vägagi kaasahaarava tulemuse andnud. Eriti võluv on Barmeni oskus mitte suruda end kirjanduse piiridesse ja taotleda meeleheitlikult kirjanduslikkust, nagu debütantidega sageli kipub juhtuma. Ta räägib selle asemel lihtsalt lugu, edastab peategelase mõtteid ja tundeid, ilma liigsete targutuste ja suure elufilosoofiata. Tegemist on justkui väljavõttega reaalsusest, mida lugejale näidatakse. Samas on aga Barmen väga salapärane, ta annab lugejale vähe ette, ergutades nii teksti vastuvõtja aktiivsust ja võimaldades mitmeid lugemisviise.
„Võibolla ei kao keegi meist päris lõplikult“
Teos käsitleb leina ja sellega toimetulekut. Peategelaseks on 17-aastane Louise, kes peale sõbra Tormodi surma on asunud elama kodust eemale Ålesundi ja õppima sealsesse gümnaasiumi. Ta on lootnud, et keskkonnas, kus puuduvad pidevad vihjed lahkunud sõbrale ning keegi teda ja tema lugu ei tea, on tal Tormodi surmast lihtsam üle saada. Soovid aga ei täitu – tüdrukut valdavad jätkuvalt aeg-ajalt paanikahood, samuti ei ole poisist pääsu unenägudes. Pigem tunneb Louise, et oma leinast pole tal kellegagi rääkida, kuna „inimesed, kes ei ole kedagi kaotanud, ei taipa sellest muhvigi“. Nüüd, mõne aja möödudes on aga neiu sunnitud koju tulema, kuna tema vanaema on ootamatult infarkti saanud ja surnud. Et suvevaheaeg on just alanud, satub tüdruk õe vahendusel pooljuhtumisi tööintervjuule, peale seda õige varsti ka tööle kohalikku vanadekodusse. Suhtlemine dementsete vanuritega ja nende eest hoolitsemine sunnib tüdrukut mõtlema elus olulise, eriti aga mälu ja mälestuste rolli üle inimese elus. „Võibolla ei kao keegi meist päris lõplikult,“ leiab Louise lõpuks.
Elujulgust süstiv teos
Suve kodukohas teevad keeruliseks ka suhted pereliikmete ja sõpradega. Louise’i vanemad on lahutatud, isa elab eemal, temast on tüdruk emotsionaalselt võõrandunud. Üheksa aastat vanema õe Isabellaga seob Louise’i küll üksteise eest seismine, kuid pidev omavaheline konkurents, liig erinev maailmavaade ja elukäsitlus välistab turvalise kiindumuse. Ema püüab õdedevahelisi plahvatusohtlikke suhteid leevendada tähelepanu eemalejuhtimisega. Oodatust rohkem allasurutud tundeid toob esile ka kohtumine kunagise parima sõbranna Linniga, kes julgeb avalikult Tormodi kaotusest rääkida ja leinas oma lähedastele toetuda. Louise’ile tundub see leina eksponeerimisena, milleks tüdruku arvates pole mingit vajadust – ei ole ju Linni tundnud Tormodi nii hästi kui Louise. Pealegi arvab Louise, et sõbrannal, kes armastab nalja ja pidutsemist, puuduvad sügavamad tunded ja ta pole võimeline sügavamaks hingeliseks läbielamiseks.
„Unenäod ei tähenda midagi“ pole vaatamata elu lõpu ja surma käsitlemisele pessimistlik ja masendav raamat, pigem süstib see noorde lugejasse elujulgust ning utsitab elama täiel rinnal ja nii kaua, kui ette nähtud. Teos näitab ilmekalt, et pole midagi halba oma tunnete jagamises ja kaaslastele-pereliikmetele toetumises. Inimesed seepärast elavadki ühiskonnana koos, et teisele toetudes läbi elu minna. Hea raamat nii neile, kes hiljuti lähedase kaotanud, kui ka neile, kel pole veel vaja olnud nende teemadega silmitsi seista.
Tõlkinud Riina Hanso
Eesti Raamat, 2022
192 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
