Eesti keeles on värskelt ilmunud Tšiili tunnustatud lastekirjaniku Luis Sepúlveda ökokriitiline raamat „Lugu merikajakast ja kassist, kes ta lendama õpetas“, mis esmakordselt nägi ilmavalgust juba 1996. aastal. Tegemist on maailma lastekirjanduse klassikasse kuuluva teosega, mida on tõlgitud rohkem kui 40 keelde. Õpetlik ja humoorikas lugu kutsub arutlema keskkonnahoiu teemadel ja on kantud üldinimlikest väärtustest, mis läbi aja ei ole oma aktuaalsust minetanud. Pigem vastupidi.
Ebatavaline seiklus tõsiste teemade taustal
Kass Zorbase pere on sõitnud puhkusele ja ta mõnuleb rahulolevalt, mõeldes eesolevale neljale nädalale, kus korter on ainuüksi tema päralt ja ta saab teha, mida üks kassi hing ihkab. See plaan aga pööratakse pea peale, kui tema rõdule prantsatab täbaras olukorras lind. Lähemal uurimisel selgub, et tegemist on emakajakaga, kes jäi merel naftalaiku kinni ja oma viimaseid jõuvarusid kokku võttes sealt välja rabeles. Zorbas ei kõhkle sekunditki, et kajakale abi otsima minna. Emakajakas Kengah, kes hakkab kohe munema, võtab Zorbaselt enne tema lahkumist kolm tõotust: et kajaka surres ei söö kass linnu muna ära, et ta hoolitseb muna eest kuni tibu koorumiseni ja et ta õpetab väikese kajaka lendama. Zorbas arvab, et tegu on haige kajaka sonimisega, kuid nõustub viimase meelerahuks ning ruttab teistelt kassidelt abi otsima. Siit hargneb seikluslik lugu, kus päästeoperatsiooniga ühinevad värvikad karakterid nagu lugupeetud sadamakass Kolonel, tema abiline Sekretär, raamatukoi Professor, laevakass Merekaru ja lõpuks ka üks isevärki luuletaja. Emakajakat küll päästa enam ei õnnestu, kuid hakkaja seltskond otsustab vaatamata sellele, et nad munadest ja tibudest midagi ei tea, teha kõik, et Kengah’ile antud lubadusi täita. Sest nagu auväärne Kolonel pidulikult rõhutab, üks tõeline sadamakass peab alati oma sõna.
Keskkonnateemade jõuline tulek lastekirjandusse
Keskonnateemad on viimastel aastatel üha jõulisemalt lastekirjandusse jõudnud, peegeldades ühelt poolt ühiskonna väärtuste muutumist, aga ka laste ja noorte kasvavat huvi loodushoiu ja jätkusuutliku arengu teemadel kaasa rääkida. Oma osa on viimasel kümnendil kindlasti olnud ka Rootsi keskkonnaaktivistil Greta Thunbergil, kes on inspireerinud ülemaailmseid noorte keskkonnateemalisi liikumisi ning näidanud, kuidas uus generatsioon suudab olulistel teemadel oma häält kuuldavaks teha. Kui Soomes hakati keskkonnateemasid jõulisemalt kajastama juba 2000. aastatel, siis Eestis võib selgemat trendi täheldada alles viimasel paaril aastal. Kliimakriisi on käsitlenud näiteks Kertu Sillaste oma esimeses sõnadeta raamatus „Appi! Help!“ (2021), looduse ja linna tasakaalust on juttu Liis Seina pildiraamatus „Minu linn“ (2021) ja Austria tunnustatud lastekirjaniku Mira Lobe nüüdsama eesti keeles ilmunud raamatus „Rohelise südamega linn“ (2023). Kliimamuutuse mõju loomadele on fookuses Gerda Märtensi raamatus „Virmalised“ (2020) ja Tia Navi „Kimalane Karla ootab vihma“ (2021). Laste tegutsemisest loodushoiu eesmärgil räägivad Tiina Laanemi „Kollase kassi komando“ (2020), Austraalia kirjaniku Nat Amoore „Heade vempude jõud“ (2022) ning Soome päritolu Maija Hurme ja Lina Laurenti „Salajane aed“ (2022).
Välja astumine nende eest, kes ise seda teha ei saa
Sepúlveda raamatus võib näha keskkonnateemalistes lasteraamatutes korduvat mustrit, kus täiskasvanud probleemi ei näe või ei tee midagi olukorra parandamiseks. Antud juhul käituvad inimesed loomade vaatevinklist jaburalt, olles looduse vastu ükskõiksed ja omakasupüüdlikud, olgu siis merel uduvarjus kütusetankerite lastiruume pestes või arukaid loomolendeid tsirkustes alandades. Ilustamata loob Sepúlveda lastele lihtsas ja arusaadavas keeles vägagi reaalse pildi inimtegevuse tagajärgedest merereostuse kontekstis ning merelindude saatusest, kes naftaga kokku puutuvad. Samas rõhutavad raamatutegelased, et kogu inimsugu ei ole siiski ühe vitsaga löödud ning leidub inimesi, kes loomadest ja loodusest hoolivad ning on valmis ebaõigluse vastu välja astuma.
Keskkonnahoiu kõrval on teoses olulisel kohal üldinimlikud väärtused, mida Sepúlveda on ühe sajaleheküljelise loo sisse suutnud mahutada omajagu. Kassi ja kajaka lugu võib näha kui lugu ligimesearmastusest ja üksteise aitamisest vaatamata sellele, et oleme erinevast liigist või rassist. Kui ühte vastkoorunud nunnusse tibusse on võrdlemisi lihtne kiinduda, siis episood rottidega toob värvikalt välja, et ka ebasümpaatsete olenditega on võimalik heade läbirääkimisoskuste korral edukalt koos eksisteerida. Mõne üleoleva tänavakassist kaabakaga pole aga midagi läbi rääkida ning kiusajad on vaja lihtsalt enesekindluse abil paika panna.
Eraldi tähelepanu väärib teoses abi küsimise oskus ja meeskonnatöö. Meil, eestlastel, on endale aeg-ajalt raske tunnistada, kui ise kõigega hakkama ei saa. Zorbas näitab, et abi otsimine ei ole nõrkuse märk ning üheskoos üksteise tugevusi ära kasutades võib ka keerulistele probleemidele lahendusi leida. Selleks tuleb vahel muidugi julgeda oma mugavustsoonist välja astuda ning, olgu sa kass või inimene, rääkida teisega tema enda keeles. Nagu Zorbas nii mitmetähenduslikult sõnab: „Lennata saab vaid see, kes julgeb.“
Pildid, mis püüavad emotsioone
Raamatusse on pildid joonistanud tunnustatud ja mitmeid auhindu võitnud Jaapanist pärit illustraator Satoshi Kitamura. Kitamura looming on inspireeritud koomiksitest ning teda hinnatakse omapäraste perspektiivide, detailirohkuse ja unikaalsete karakterite poolest. Tema illustratsioonides on olulisel kohal loomad, eriti armastus kasside vastu, mis ka antud teoses ehedalt väljendub. Minimalistlikku joont jälgides on Kitamura suurepäraselt tabanud erinevad karakterid ning nende tundevarjundid. Tema must-valged pildid on liikuvad ja õhulised, luues raamatusse teatava ruumi ning kerguse.
Elu oma ilus ja valus
Kui midagi välja tuua, mis kriipima jäi, siis mõnes kohas võib justkui tajuda näpuga viibutamist, mis tänapäeval hea lasteraamatu juures pisut võõras tundub. Samas võibki seda žanri mõttes vaadata kui mõistujuttu, mille puhul õpetlik sisu koos elujaatava suhtumisega on omal kohal.
Sepúlveda teksti on mahtunud lisaks ülaltoodule veel suuri teemasid nagu surm ja sünd, ebaõnnestumised ja kordaminekud, armastus ja lahti laskmine. Teoses ei ole laste eest midagi ära peidetud, vaid näidatakse elu oma ilus ja valus. Ja see lõppkokkuvõttes ongi ilus.
Joonistanud Satoshi Kitamura
Tõlkinud Eva Kolli
Kirjastus Rahva Raamat AS, 120 lk.
Teele Nagel, Eesti Lastekirjanduse Keskuse praktikant
