Doris Kareva luulekogu ilmumine raamatupoe lastekirjandusosakonda võis nii mõnelegi, kes teda vaid täiskasvanutele luuletajana teadnud, üllatavalt mõjuda. Tegelikult on aga Karevalt juba pea paarkümmend aastat ilmunud luuletusi ja lühilugusid ka pere pisematele. Osa ühiskogumikes, nagu „Suurtelt väikestele“ (2006), „Uued eesti muinasjutud“ (2009) ja „Laps ei karda luulet“ (2023), teised lasteajakirjas Täheke. Möödunud aasta lõpus trükivalgust näinud lustakas värsslugu „Koerakari“ (illustreerinud Piia Ruber, Verb) on Kareva esimene lasteluuleraamat, „Puhas lora“ aga vaadeldav autori esimese lasteluulekoguna.
Narrilooris lora
Sõnaveeb määratleb lorana sügavama sisuta ohtrasõnalist, jama ja lolli juttu või tühjast-tähjast rääkimist. Pealiskaudses vaates võib tunduda, et ei leidu pealkirja, mis Kareva luulekogule vähem sobiks – pole ju luuletaja värsid kindlasti mitte sügavama sisuta või tühi-tähi. Kui aga lora vastandina käsitleda sõnasõnalist, otsest, praktilise loomuga sõnakasutust, siis tundub tiitel naelapea pihta tabavat. Kirjutaja ei taotle oma tekstidega mingit otsest praktilist kasu. Mõnusalt voogava loralise pealiskihi all peidavad end aga sügavamad alltekstid. „Lora kannab narriloori“ („Loralaul“, lk 20), kuid samas toob, nagu narride-klounide öeldugi, esile selle, mida teised ei söanda, ei märka või oluliseks ei pea. Seda niikuinii, et „lora maa peal läheb vaja/ kõige kuu ja päikse all./ Et ei oleks maailm hall!“ (samas).
Millest Kareva siis räägib? Räägib loodusest ja loomadest, eriti mesilastest, aga ka pääsulindudest, kaladest, kassidest ja koertest. Räägib suvest ja suvesõpradest ning magusalt kulgevast moosiajast, aga ka igiveebruarist, mis kuidagi lõppeda ei taha. Räägib kõrvutisest eksistentsist võistlemise asemel, sõja lõhnast, sõprusest, iseloomu ülemuslikkusest mõõduriistade ees. Räägib veel nii mõnestki asjast – õnnest, armastusest, ühtehoidmisest, hoolimisest. Vahepeal võib teemade määratlemisel ka hätta jääda, sest ühtaegu räägib Kareva justkui mitte millestki ja samas on ses tekstis ka kõik, mis vaja. Sellised kõla- ja rütmipõhised luuletused on vägagi virgutavad. Need on justkui ülesanded, milles tuleb punktid kindlas järjestuses ühendada, et teada saada, mis pildil on, või nagu tundmatus keeles muusikapala, mis hakkab igale kuulajale erinevat lugu rääkima. Kõige rohkem ja ükskõik millest rääkides räägib Kareva aga keelest, sellest, kui palju võimalusi see mänguks ja lõbuks pakub, kui kord ses osas tundlikkus omandatud ja keele-erksus säilinud.
Silmapaistev vabadus
Tänasel lasteluulemaastikul paistab Kareva loodu silma oma värskuse, lustlikkuse ja omapäraga. Ta on selgelt äratuntav – keelemänguline, sügavasisuline ja allusiooniderikas. Ka vormiliselt eristub Kareva nn keskmisest rütmilis-riimilisest lasteluuletajast. Ta kasutab küll riimilist ja rütmilist korrastatust, kuid see on mitmekesine ja vaheldusrikas. Lisaks leidub kogumikus ka vabavärsilisi luuletusi. Kuigi lastekirjandust käsitletakse valdavalt piirangutega ilukirjandusena, siis Kareva puhul näikse see mitte kehtivat. Võrreldes täiskasvanutele kirjutatuga tundub luuletaja lastele loodus vabam, fantaasiarikkam, kohati ehk isegi pöörasem olevat. Seajuures pole tema metsikus ja ohjeldamatus aga kunagi destruktiivne või sihitu, vaid hoopis intelligentne, eesmärgistatud ja loov.
Kindlasti ei püüa Kareva oma kogumikuga kõige pisemaid värsisõpru, kuigi neilegi on tema värssidel, näiteks rütmikatel kõlalise korrastusega paladel oma lugu rääkida. Enim avaneb poetessi kirjutatu oma mitmekihilisuses ja allusiooniderikkuses aga neile, kel veidi rohkem elu pagasis. Ja kuigi kogenum lugeja leiab siit üksjagu vihjeid ka teistele tekstidele, näiteks Artur Allisaare, Ellen Niidu, Juhan Liivi, Hando Runneli, aga ka Kareva enese loomingule, saab oma lugemismõnu kätte ka see, kes neid vihjeid lõpuni ei taba. Üks hoiatus ka – kes kardavad (laste)raamatutes sõnu nagu lakkekrants, paarituma, ristsugutis ja viskiklubi, võiksid raamatust heaga kõrvale hoida.
Sümpaatne enesekindlus
Raamatut kätte võttes oli mul hirmus kahju, et ma illustratsiooni sellevääriliselt käsitleda ei oska. Ühte tean aga küll – Regina Lukk-Toompere illustratsioonid sobivad imeliselt Kareva vaoshoitud pöörasusega. Tema maheda koloriidiga, kuid jõulistes kollaažides on samavõrra kui luuletaja värssideski enesekindlust, -usaldust ja -väärikust, mis mõjub äärmiselt sümpaatselt ja ligitõmbavalt. Eks igaühe enda silm ole nüüd kuningas!
Illustreerinud Regina Lukk-Toompere
Kirjastus Verb 2024, 54 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
