Tõlkija ja kirjanik Anti Saar tuli ereda komeedina eesti lastekirjanduse taevasse 2013. aastal. Tema värske ja vaimukas „Kuidas meil asjad käivad” paistis üldisest raamatusaagist silma, teenis kiiresti lugejate poolehoiu ning pälvis nii Aasta Rosina auhinna kui ka Kultuurkapitali lastekirjanduse preemia. Möödunud aasta lõpul ilmunud väikelasteraamatuga „Kojamees Urmas” üllatas Saar uuesti. Nii kontsentreeritud ja sõnatundlikku teksti ei kohta mudilasraamatus just tihti.
Hiljuti trükivalgust näinud „Juturaamat” on sarnaselt muule Saare lasteloomingule taas kord üllatuslik. Ühelt poolt näitab selline lakkamatu muutumine autori pidevaid otsinguid. Ta poleks justkui veel oma stiili leidnud ja me ei tea, mida temalt oodata. Teisalt aga on see väga tore, et iga raamat, mille Anti Saar avaldab, on teistsugune, omamoodi ja etteaimamatu. Kõik need erinevad näod, mida Saar oma raamatutes näitab, on aga ütlemata orgaanilised, võluvad ja kaasakiskuvad.
„Juturaamat” sisaldab kümmet lugu eriskummalistest täiskasvanutest. Nende seas on näiteks tegevusteks pikalt hoogu võttev Hillar, täielikku keskkonnavahetust praktiseeriv Vahur, veemänguasjadest vaimustunud Jaanus jne. Loomulikult toob see kogenud lastekirjanduse lugejale kohe meelde Markus Saksatamme „Tädi hakkab tuuleloheks” või Aino Perviku „Ühes väikses veidras linnas”. Neist viimase ja Saare raamatu sillaloojaks saab kindlasti ka illustraator. Mõlemale on köitvad, meie lasteraamatumaailmas harukordsed pildid joonistanud Jüri Mildeberg. Ka kaanekujundus on kõike muud kui tavalistel lasteraamatutel, kuidagi õrnalt mikitalik, luues nõnda vahvaid paralleele ka lastekirjandusest väljapoole.
Teost lugema hakates tabas mind aga kummaline, lapsepõlvest hinge jäänud tunne. Kui perekonnaüritustel suur sööming lõppenud oli ja lapsed teise tuppa mängima saadeti, jäin mina alati nn täiskasvanute jutte kuulama. No küll olid need põnevad! Anti Saare raamatu lugudega tabas mind sama fluidum. Raamatut lugedes on aga hea asi see, et su vanemad ei saa sind ootamatult, kõige põnevama koha peal lauast minema saata.
Nii täiskasvanute söögilauajutte kui ka Saare teksti iseloomustab elav, takistusteta voolav jutustamisviis ning jutustajapositsiooni teadlikkus ja rõhutamine igal võimalikul moel. Saare raamatutes on jutustaja ikka oluline olnud. „Juturaamatu” lugudes saab lugeja juba esimeste ridadest jutustajast teadlikuks. Lugejat kaasatakse ikka ja jälle ka loo edenedes, tehes seda siis küsimustega või samale loole erinevaid lahenduskäike pakkudes. Kohati võiks isegi öelda, et autor segab lugejat ja üritab teda tekkinud illusioonist võõritada.
Teine põnev võte, mida Saar kasutab, on mitmetasandiline fantaasia. Eriti köitvalt väljendub see näiteks loos „Allani unenägu”, milles kirjanik mõõdutundetult lugeja usaldust petab, lastes tal korduvalt ja korduvalt unenägudest ärgata.
Saare „Juturaamatu” tekstid paistavad nüüdislastekirjanduse taustal silma oma läbitöötatuse poolest. Saare sõnavara on võluvalt suur, mitmekesine ja detailne. Ometi võiks see asjatundmatu autori käes kergesti üleolevalt mõjuda või teksti voolavust takistada. Saare jutustamisviis jääb aga sellest puutumata – jutud on ladusad, vaimukad, sõnatundlikud ning vaevata etteloetavad.
Loomulikult ei seisne Saare raamatu erilisus ainult selle vormis – huvitavas ülesehituses või läbitunnetatud keelekasutuses. Lood ei jää pelgalt vormivõtetega eputamiseks, pakutakse midagi ka lugeja mõistusele ja hingele. Teose sisu on tihedalt seotud nüüdiseluga. Superkangelaste ihalus, lastele pandavad suured lootused, perfektsusetaotlus – need on vaid vähesed teemad, millele Saar lugeja tähelepanu juhib.
Illustreerinud Jüri Mildeberg
Kujundanud Villu Koskaru
Välja andnud kirjastus Tänapäev
74 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
