Kertu Sillaste „Pisikeses majas“ võitis 2021. aastal kõige väiksematele raamatusõpradele kirjutama innustaval Põlvepikuraamatu käsikirjakonkursil teise koha. Ilmselt avaldas teose manuskript žüriile muljet nii oma põneva pildikeele kui ka selles sisalduvate igikestvate väärtuste pärast. Nüüd, kui raamat trükivalgust nägi, on maailm teose ümber muutunud ja lisanud sellele uusi kihte, kuid rõõm toredast teosest jääb. On ju hea (laste)raamatu üks tunnuseid võime kõnelda erinevate vaatajate-lugejatega erinevates ajahetkedes.
Sillaste on omanäoline pildiraamatuautor. Vaatamata sellele, et tema kunstnikukäekiri on ilmeksimatult äratuntav igaühele, kes ta loominguga rohkem kokku puutunud, püüab autor iga kord lisaks pakkuda ka midagi uut ja põnevat. Pole see teistmoodi ka tema värskelt ilmunud raamatus. Sillaste kasutab seekord varasemast jõulisemat värvigammat ja kollaažtehnikat, muutunud on ka jutustamise viis – põhiloole on lisatud raamjutustus.
„Pisikeses majas“ on mõnusalt mänguline ja loojale tähelepanu tõmbav, teda rõhutav raamat. Kohe teose alguses pöördub Sillaste vaataja-lugeja poole ja nendib, et tal on palju kila-kola, mille abil ta nüüd ühe loo räägib. Võttes appi nööbid ja nöörijupid, pusletükid ja kivikesed, asubki ta juttu vestma. Raamatu tagakaanel aga ärgitab Sillaste lapsi ka omaenda sahtleis leiduvat pudi-padi revideerima ja selle abil ise mõnda lugu pajatama.
Lugu, mille Sillaste jutustab, räägib loomadest. Sellesse õige eriskummalisse seltskonda kuuluvad põder, lõvi, kukk, uss, hiir, lohe ja elevant, kes mängisid kord õues palli ja lõid niisama lulli. Siis aga läks ilm pahaks ja loomakesed pagesid lähedal asuvasse pisikesse majja varjule. Mitu päeva elati õnnelikult koos, ühtäkki hakkas aga majake kitsas tunduma. Loomad muutusid pahuraks ja tühisestki tõusis tüli. See muudkui paisus ja paisus. Siin lõhub Sillaste jutuliini pooleks ja pakub välja kaks erinevat varianti, kuidas lugu lõppeda võiks. Esimesel juhul läheb maja katki ja ongi kõik. Teisel juhul aga vallutab maja pimedus, kuna elekter läheb ära. Õues lööb välku, ladistab vihma, loomakestel on hirmus. Hommikul aga märkavad põder, lõvi, kukk, uss, hiir, lohe ja elevant, et on eksinud, kaaslaste vastu ülekohtused ja halvad olnud. Nad paluvad vabandust oma inetu käitumise pärast ja annavad teistele nende rumalused andeks. Loomad lubavad edaspidi olla sõbralikud ja lahked, üksteist lohutada ja toetada. Tore on, et raamatus on ära toodud ka konkreetsed väljendid, mida vastavatel juhtudel kasutada saab. Selgub, et meie keeleski on neid rohkem kui küll. Olulisem veelgi on aga nende sõnade taga peituv mõte ja soov üheskoos sõbralikult elada ja olla. Üks mis kindel – et teha ruumi sõprusele ja lahkusele, tuleb oma isekust ja ego taltsutada. Lahkeid loomi aga mahub palju ühte tuppa. Hea on hea olla, paha on pahur olla, resümeerib autor.
Raamatu tagakaanelt selgub, et teos on tõlgitud võru keelde. See on ühes meie elujõulisemas murdes kuulatav Helüaida kodulehel (https://helüait.ee/). Samuti saavad teose Võru Instituudi toel endale Vana-Võrumaal sündivad lapsed. Pole paremat aega kui märts, mil meie emakeelele ja selle rikkustele rohkem tähelepanu pööratakse, et raamat erinevates versioonides kätte võtta.
Illustreerinud Kertu Sillaste
Kirjastus Päike ja Pilv, 2022
32 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
