Septembri teisel pühapäeval tähistatav vanavanemate päev viib mõtted vastavateemalistele lasteraamatutele. Ühena esimestest meenub kindlasti Mira Lobe „Vanaema õunapuu otsas“. See, originaalis 1965. aastal ilmunud teos võitis enne tõlkimist rohketesse võõrkeeltesse nii Viini linna lasteraamatu- kui Austria riikliku lastekirjandusauhinna. 1973. aastal jõudis teos Dagmar Normeti vahendatuna meie lastenigi. Peale vanaema-loo on Lobelt eesti keelde tõlgitud veel „Hiir kipub välja“ (1984, tõlkinud Dagmar Normet) ja „Rohelise südamega linn“ (2023, tõlkinud Marge Pärnits). Kõik need raamatud on meile vahendatud Susi Weigeli originaalillustratsioonidega.
Ennekõike seostub Lobe aga ikka raamatuga „Vanaema õunapuu otsas“, mis räägib ühe väikese poisi igatsusest vanaema järele. Vaatamata sellele, et Andil on ema ja isa, vanem vend Jörg ja õde Kristel, taksikoer Bellost ja koolisõpradest rääkimata, tunneb poiss siiski kellegi puudu olevat. Nii kohtubki ta ühel ilusal päeval õunapuu otsas igavledes vanaemaga, kes temaga lõbustuspargis möllamas käib ja preerias metsikuid hobuseid taltsutab. Kui siis naabermajja koliv proua Fink Andi ja vanaema mereseiklused katkestab ja poisi endale appi kolima palub, tunneb Andi ühtäkki, et seegi on tore. Et proua Finki lapselapsed elavad Kanadas ja ta tunneb neist väga puudust, saab Andist talle asenduslapselaps, poisile saab naabrimemmest aga argipäevavanaema, kes pööraste seikluste asemel igapäevaeluks tarvilikke kogemusi luua aitab. Kuidas asetada lamp lauale või tuua taldrik nii, et see katki ei läheks? Kuidas keeta kartuleid ja valmistada murulaugu-redise kastet nii, et muld hamba all ei krigiseks? Kuidas istutada lilli? Veelgi olulisem on aga argivanaema õpetus, kuidas olla lahke ja arvestada inimesega enda kõrval ning teha üksteisele toetudes maailm pisutki lahkemaks ja hoolivamaks paigaks.
Raamatuga koos meenuvad paratamatult ka selle tõlked teatrikeelde. Laiema mõjuväljaga neist oli kahtlemata Elvi Koppeli lavastajakäe all 1977. aastal valminud telelavastus, milles Salme Reek nii meeldejääva rolli tegi, et edaspidisel lugemisel vanaema ka aastaid hiljem tema häälega kõlab. Ka hilisemad lavastused (Rakvere Teater 2001, Teatribuss 2021) ja järjepidevalt ilmunud kordustrükid (2000, 2003, 2008) on tõestuseks, et teos oma aktuaalsusest ka uuel sajandil grammigi kaotanud pole. Nagu Lobe ajal, vajavad lapsed ka tänasel päeval vanaemasid, elagu nad siis kõrvalmajas või olgu kohatavad ainult õunapuu otsas.
Eesti Raamat, 1973, 2008
Illustreerinud Susi Weigel
Tõlkinud Dagmar Normet
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
