Illustreerinud Marja-Liisa Plats
Päike ja Pilv, 2012
32 lk
Õpetaja ja tõlkijana tegutseva Eva Koffi „Keerutädi” ei ole tema debüütteos. 2002. aastal ilmus „Kust tulevad vastused?“, mis tegeleb eksistentsiaalsete probleemidega. Oma kohta maailmas otsis ka Mina, kelle lood „Vikerraadios” olid nii laste kui ka täiskasvanute seas vägagi menukad. Realistlik noortenäidend „Mirr” (2008) vaeb tundlikult kaasaja eduühiskonna tekitatud üksildus- ja võõrandumisküsimusi. Väikelastele pole Eva Koff varem kirjutanud, kuid ka „Keerutädi” kannab sama filosoofiat, mis tema varemilmunud raamatudki.
Keerutädi on pisut veider tädi, kes elab Pelgulinnas Härjapea tänavas roosas majas, mille uksel on suur puidust lill. Keerutädi kannab aasta läbi ühte ja sama pruuni mantlit ja halli baretti. Tavaliselt on tal käevangus ruuduline kott. Keerutädi märkavad eelkõige väikesed lapsed, vahel ka vanaemad-vanaisad. Suured inimesed tavaliselt teda ei märka, nad sõidavad lihtsalt mööda, muretsedes samal ajal igasuguste asjade pärast. Suurtel lastel pole samuti aega, sest nad vaatavad telefonist sõnumeid. Keerutädi pärisnime ei tea keegi. Teda kutsutakse Keerutädiks, sest tal on komme ootamatult seisatada ja paar-kolm korda end kohapeal keerutada.
Kui Keerutädi keerutab, juhtub tema ligiduses kummalisi asju. Nii näiteks hakkab talvel ootamatult lund sadama. See haarab mitte ainult lapsed, vaid ka täiskasvanud lume pühkimise lummusesse. Kevad toob Pelgulinna tänavatele vahvad voolavad veed, milles on tore hullata. Igavalt kuival sügisel, mil laste ainsaks meelelahutuseks on kastanimunad, toob aga keerutus kaasa terve potitäie kõige värskemat pori, millest Pelgulinna lastel on ilmatu vahva porisuppi keeta.
Kuigi nii mõnigi täiskasvanu arvab, et Keerutädi on imelik, teab Keerutädi ise väga hästi, et ta seda pole. Ta tahab lihtsalt, et teistel oleks toredam. Keerutädi seob kogukonna ühte. Just tema loob miljöö, mis on soe ja turvaline, ning milles naabrid tunnevad üksteise toetust ja abi.
Eva Koffi raamatus on rikas, lapselikult leidlik, hoolikalt ja armastusega valitud sõnastus. Nii kohtame sageli kauneid võrdlusi. Näiteks leiab kirjanik palaval päeval õues mängivad lapsed sarnased olevat pisikeste armsate praemunadega kuumal asfaldipannil. Uni maitseb aga Koffi arvates vahepeal magus nagu maasikamoos.
Marja-Liisa Platsi illustratsioonid loovad Keerutädi jutule lisaväärtuse. Vaadake kasvõi pilte Keerutädi poeskäigust. Just pildilt selgub, et poes müüakse muu hulgas ka vajalikku asja, põdrapiima 6-pakki, halba saia ja elektrit.
Raamat sai esimese koha 2011. a Põlvepikuraamatu konkursil.
Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija
