Kunstiväärtuslikkust ja õpetlikkust käsitletakse sageli üksteist välistavate kategooriatena. Eriti tundlikud ollakse ses suhtes lastekirjanduses, mis ajaloolisest arengust tingituna on ikka soovinud pealesunnitud pedagoogilise ripatsi rollist taanduda. Nii kipubki autorile suurimaks solvanguks olema tõdemus, et tema teoses õpetlikkusele ülemäära tähelepanu pööratakse. Anti Saare „Kuidas istuda ja kuidas astuda?“ tõestab aga, et ka täiesti avalikult kasvatuslik olles võib siiski luua teose, mis ilma igasuguse kahtluseta on samavõrra ka (laste)kirjandus.
Asjalik eluõpik nii suurtele kui väikestele
Saare teos on pealiskaudses vaates lihtne käsiraamat või eneseabiõpik, milles autor jagab lugejale üksikasjalikke nõuandeid, kuidas elus paremini hakkama saada. Kusjuures need lugejad võivad olla nii päris pisikesed, alles ettelugemisvanuses olevad mudilased, koolilapsed, teismelised kui ka juba ammuilma täiskasvanuks saanud. Iga vanuserühm leiab teosest oma tasandi, millelt kirjanik just temaga kõneleb. Ja kõneleb ta lihtsalt, selgelt ja ausalt. Nii võibki olla, et teost paari või miks mitte ka kümne aasta pärast uuesti üle lugedes avastad sealt elutõdesid, mida oma varasemas elujärgus tähelegi ei osanud panna.
Justkui soojenduseks alustatakse lihtsamana tunduvatest tegevustest, nagu istumisest ja astumisest, kuigi, nagu autor selgelt esile toob, on siingi küllalt võimalusi eksimiseks. Seejärel jõutakse aga järjest keerukamate väljakutseteni: kuidas kingapaelu siduda, kirja kirjutada, lastega rääkida, ilma telefonita ellu jääda, naeru tagasi hoida jne. Raamatu lõpuosas on aga käes juba tõeliste pähklite aeg ning arutletakse, kuidas leida kodutee, rõõmu valmistada ja õnnelik olla. Kokku on Saare raamatus 37 paari-kolme lehekülje pikkust peatükki. Nõuandeid või elujuhiseid, mille seas on nii praktilisema loomuga konkreetseid juhendeid kui ka üldisemaid eluväärtusi, leidub aga tunduvalt rohkem.
Huumor ja (enese)iroonia
Saar läheneb näpunäidete jagamisele mõnusalt humoorikas võtmes. Teatud puhkudel loob lõbusa alatooni laskumine ülimasse detailsusesse, teistel juhtudel aga jälle kaudselt mõeldu otsesõnu rakendamine. Ja kuigi tekstid on lustakad, nii et panevad lugeja kui mitte naerma, siis loodetavasti vähemalt muhelema, ei tee Saar nalja kunagi nalja enese pärast. Ikka leiab nende pealtnäha lustakate lookeste tagant sügavama sisu. Seda võiks nii mõnelgi korral ehk ka ühiskonnakriitikaks nimetada, kui Saare pehmus ja heatahtlikkus siin nii jõulise sõna kasutamisel takistuseks ei saaks. Karmi kriitiku asemel on ta pigem osav ja leidlik nügija. Sümpaatne on see, kuivõrd siiralt ja soojalt, ilma vähimagi pateetikata on väärtused edasi antud. Need kumavad läbi näiliselt juhuslikult puistatud lausetest, nagu „kodutee on vist üldse kõige kallim asi, mille sa võiksid kaotada“ või „sõbra võitmine võib tuua kaasa sõbra kaotamise“ või „ainult ükskõiksusest ei nuta keegi“ jne. Samas aga leidub küllalt ka pisut teravamaid iroonilisi torkeid. Kõige suuremad torked saadetakse hoolimatuse, enesekesksuse ja kaastunde puudumise suunas.
Kuid olgu tegemist huumori või irooniaga – raamatust leiab tõepoolest ka terve rea toredaid nippe, mille peale poleks ise ehk tulnudki, olgu siis (ajutise) kodutee leidmiseks aeg-ajalt selja taha vaatamine, et teisesuunaline pilt mällu salvestada, juustest nätsu eemaldamiseks õli kasutamine või lapsevanema tragiks kasvatamiseks ise tragi olemine.
Mõtlemapanev tekst
Teose tekst on mõnusalt harali. See viitab nii konkreetsematele päriselu sündmustele kui üldisemalt ühiskonnas toimuvale. Nii näiteks saab mainitud tantsupidu (Hoia pulka, hoia, hoia, hoia!), rongisõit (Veendu, et sa ei unustanud midagi rongi) ja jalutuskäik pargis (Kui oled sisse astunud, pühi tald puhtaks vastu muru, mitte püksisäärt), aga ka Putin, toidukullerid, kliimakatastroof ja laktoositalumatus. Lisaks leiame viiteid ka raamatu- ja filmiilma, näiteks teistele eneseabiõpikutele, nagu Dale Carnegie aastakümnete tagune rahvusvaheline menuk „Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi“, ning kirjandusteostele, nagu Cressida Cowelli „Kuidas taltsutada lohet“ ja selle põhjal valminud film või Iko Marani jõulujutt „Kuidas kasvatada lapsevanemaid“. Vaatamata viidete laiahaardelisusele ja eriilmelisusele pole tekst aga eklektiline, vaid sidus, lobe ja mugav nii vaikselt omaette kui ka valjult ette lugedes.
Jaaksoni koomiks-pildid
Alvar Jaaksoni koomiksistiilis pildid on teose kontekstis tabavalt nimetatud joonisteks. Need on valdavalt must-valged, särtsu on lisatud oranži, kollase jt rõõmsate toonidega. Et erinevatel lugudel on erinev jooniste osakaal, leidub nii neid jutte, mille juures vaid mõned üksikud pildid, samas kui teised lood on lahendatud kas põhjalike skeemidena (Kuidas tunnistada üles koerust) või koosnevadki peaasjalikult pildist (Kuidas taltsutada lohet, Kuidas olla õnnelik). Olgu aga sõna ja pildi vahekord milline tahes, Saare ja Jaaksoni maailmatunnetused klapivad omavahel nii suurepäraselt, et moodustub mõnus tervik. See toob igas vanuses lugejale naeratuse suule, samas aga torgib ikka ka pisut. Mõnusalt siiljas teos on see „Kuidas istuda, kuidas astuda“.
Illustreerinud Alvar Jaakson
Kirjastus Kolm Elu 2023, 112 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
