Kadri Hinrikus, kes tuli lastekirjandusse 2008. aastal mälestusraamatutega ning avaldas vahepeal kunstmuinasjutte, on naasnud realistliku laadi juurde. Tema seni edukaim teos, algklassilastele mõeldud tõsielujutustus „Et head haldjad sind hoiaksid” näitas Hinrikust kui köitvat eluvaatlejat ja osavat kirjutajat. Hiljuti raamatulettidele jõudnud „Taaniel Teine” on haldjaraamatu sümpaatne kaksikvend. Siin on esindatud autori varasemast tõsielujutust tuttavaks saanud küljed – laste hingeelu mõistmine, tundlikkus aktuaalsete valupunktide märkamisel ja kirjeldamisel ning optimistliku põhitooni hoidmine.
Raamatu peategelane Taaniel on suure südamega nutikas poiss, kellele meeldib sportida, kuigi rahvastepallist ta lugu ei pea. Lisaks spordile huvitub ta loodusest ja on sisse võetud klassi kõige pikemast tüdrukust. Kuna poisi ema-isa on välismaal tööl, elab ta koos vanaisaga. Vanaisa püüab talle pakkuda kõike, mida vanemadki. Ta lohutab poissi, kui see kaaslastega kakleb või märkusi koju toob, küpsetab maailma parimaid kotlette ja moosipalle, loeb talle „Kääbikut” ette, matkab ja keedab klassikaaslastele kingituseks seepe. Rahulik ja mõistev vanaisa ei näe probleeme, vaid lahendusi. Ta on abivalmis ja väsimatu tugi, millele poiss saab alati kindel olla. Vaatamata kõigele kipub õhtuti Taanieli hinge igatsus vanemate järele.
Lugu on esitatud minajutustusena. See laseb autoril üsna sügavale lapse hinge vaadata. On tore, et sealt paistev pilt pole võlts, vaid ilustamata ja reaalne. Kuigi kirjeldatavad sündmused on tundeküllased, pole Hinrikuse värske raamat ülepaisutatult tundlik. Hillitsetud ja napp vorm on mõjusamgi. Nii kutsub teos lugejais esile mitmesuguseid emotsioone. Siin on segunenud rõõm ja igatsus, nukrus ja hoolivus, lustlikkus ja südamlikkus. Ja tore on, et need tunded pole alati selgepiirilised, vaid segunenud ja kohati tõlgendamatudki – just nagu päris elus.
Sündmusi ihkavale lugejale vastu tulles ei raiska autor aega pikkadele kirjeldustele. Juba esimestest ridadest alates hüpatakse kahe jalaga sündmuste keskele. Ja mitte lihtsalt sissejuhatavate tegevuste, vaid lausa sekelduste keskele. Nii ongi peale esimese paari lehekülje läbimist noorel lugejal autasu käes – peategelast kiusanud Jürgenile takjate aluspükstesse sokutamine toob vähemasti muige suunurka. Tempokas sündmustik kannab teose kenasti ka lõpuni, kuigi vahepeal kipub fantaasiahobu autori käest ohje liialt endale krabama. Nii tundub teose kontekstis ülepaisutatuna matkapäeva lugu ja koeravõtu õigustamine. Kuid need seigad raamatu head üldmuljet ei muuda.
Illustreerinud Anu Kalm
Välja andnud kirjastus Tammerraamat
112 lk
Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija
