Noor norra autor Iben Akerlie (1988) on seni kogunud tuntust ennekõike kui näitleja, kuigi on muuhulgas töötanud ka eripedagoogina. Peale esikteose „Lars lol“ ilmumist möödunud aastal teavad Iben Akerlie nime aga tõenäoliselt ka paljud norra lapsed, sest just tema raamat kuulutati ARKi lastekirjandusauhinna võitjaks. Eestikeelse tõlke tagakaanelt loeme, et teose poolt hääletas koguni kümme tuhat last vanuses 10–13 aastat. Põhjus, miks teos võidu saavutas, saab lugedes kiiresti selgeks – realistlikud, nüüdisnoori puudutavad probleemid, mis on viidavad üksikjuhtumilt laiemale alusele ning pakuvad mõtlemisainet kauemaks kui vaid lugemisajaks, on põimitud põnevaks süžeeks ning esitatud mõnusas, kergelt humoristlikus laadis.
Raamatu ajaliseks alguspunktiks on valitud uue kooliaasta esimene päev. Teose peategelane on Amanda, kes möödunud kooliaastal oli kõrvuni armunud oma klassivenda Adamisse. Suvel on ta teinud endaga palju tööd, et poisist üle saada, kuid vaheaja lõpus selle ürituse siiski lootusetuks kuulutanud – nii südamesse on poiss talle pugenud. Uuel kooliaastal on Amandal plaan haarata härjal sarvist ja poissi lõpuks ometi kõnetada. Ehk siis märkab Adam viimaks, kuivõrd hästi nad sobida võivad. Kui tüdruk esimesel vahetunnil poisile läheneb ning küsib, kuidas tollel suvi möödus, saab ta vastuseks vaid põgusa mühatuse ja valangu poisi veepudelist. Läbimärja ja üdini õnnetuna otsustab Amanda poisi peast visata ning õppimisele ja sõpradele keskenduda.
Kui aga õpetaja otsustab ka kauaoodatud tugiõpilaste jaotamisel Amandale armsa esimese klassi juntsu asemel hoopis uue klassikaaslase, Downi sündroomiga Larsi hoolealuseks määrata, on see tüdruku jaoks liiast. Kuna neutraalsus ja tähelepanu keskpunktis oleku vältimine on talle tähtsam kui miski muu, ei näita ta oma tundeid küll välja, vaid jagab neid ainult sõprade Sari ja Kay ning vanematega. Tüdruku lähedasi Larsi diagnoos ei heiduta ja nad julgustavad teda olukorrast parimat võtma. Amandat aga häirib ikka olukorra uudsus ja teadmatus, kuidas puudega inimestega suhelda. Tasapisi võõristusest üle saades muutub tüdruk aga päev päevalt Larsiga ikka lähedasemaks ning leiab, et poisiga on vägagi huvitav koos aega veeta.
Larsiga suhtlemine valmistab raskusi ka teistele klassikaaslastele. Seda eriti põhjusel, et eelnevat selgitustööd õpilastega koolis ei tehta ning mingit ettevalmistust situatsiooniga toimetulekuks nad ei saa. Õige pea kutsuvad klassi popimad õpilased ellu veebilehe „Lars lol“ ehk „Lars laughing out loud“ (mis võiks eesti keeles kõlada kui „Larsi üle naerdes“), kuhu hakatakse koguma pilte Larsist koomilistes situatsioonides. Kui Amanda saab veebilehe loojatele jälile, teab ta küll, kuidas oleks õige käituda, kuid tegelikkuses teeb ta miskipärast hoopis vastupidi. Üks asi viib teiseni ning peagi jõuab kogu lugu avalikkuse ette. Amanda aga leiab end isolatsioonist. Sõbrad on keeranud talle selja ning emal ja isalgi on raske oma pettumust varjata.
Köitvalt ja elutruult kirjeldab kirjanik, kuivõrd lihtne on kaasa minna kiusajate kambaga ning kuivõrd raske on noorel asuda üksi grupi vastu. Ühel hetkel on Amanda sundseisus. Ta ei saa enam olla talle nii harjumuspärases ja mugavas olukorras – neutraalne ja nähtamatu, mitte kedagi häiriv ega kuidagi ette jääv. Ta peab valima, kas järgida oma südametunnistust ja astuda mõnedele inimestele vastu või eirata seda ja saavutada hetkeline rahuseis.
Raskete teemadega tegelemiseks on noor kirjanik leidnud sobivaima viisi – emotsionaalne ratsionaalsus on ühitatud mõistva toetamisega. Iben Akerlie ei noomi, tänita ega targuta, vaid kirjeldab ettetulevaid sündmusi kergelt humoristlikus võtmes, ometi olukorra tõsidust mööndes. Ta ei pisenda ega suurenda, ta vaatleb, ilma konkreetseid hinnanguid andmata, mõistes kõiki osapooli. Ilma et liigitaks tegelasi üheselt headeks või halbadeks, püüab ta mõista nende tegutsemismotiive. Igaüks võib ju vahel eksida, oluline on, mida sa siis edasi teed, näikse kirjanik ütlevat.
Tõlkinud Riina Hanso
Kirjastus Eesti Raamat, 2017
224 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
