Austraalia autori Sally Harrise raamat räägib laste vaimse tervise probleemidest ning nendega toimetulekust. Teos kujutab ilmselt obsessiiv-kompulsiivse (OCD) ja autismispektri häirega last, kelle elu lahutamatuks osaks on ärevushäire ja sundmõtted. Teema on väga oluline ja lastekirjanduses liiga vähe tähelepanu saanud, niisiis on see raamat tulnud, et veidi tühimikku täita.
Üheteistkümneaastane Felix Twain käib Scribbly Gumi algkooli kuuendas klassis. Tal on isa, ema, ema kõhus kasvav beebi ehk Mühk, kaks õde, vend ja ebatavaline aju. Nimelt on Felixi elus väga oluline kord – see tagab turvatunde, et kõik on ootuspärane ja täpselt nii nagu peab ning midagi halba ei saa juhtuda. Kord on majas aga ainult siis, kui kõik asjad on loendatavad paarisarvuna: pastakad, padjad, sammud, raamatud, pereliikmed. Felix ei salli muutusi tunniplaanis, kodusisustuses või üldse milleski, mis tema elu puudutab. Paraku ei taha maailm tema reeglite järgi toimida ning see tekitab pingeid. Lisaks segadusele koolis on ka kodus asjad kontrolli alt välja minemas. Emaga koos liigub ringi Mühk, kes varsti plaanib rikkuda pere paarisarvulise tasakaalu.
Lisaks inimtegelastele on siin loos oluline roll veel Basilil ehk Felixi ajuosal nimega basaalganglion. Kes meist poleks vahel tundnud, et meil on kuklas väike näriv hääleke, mis aina kritiseerib ja õõnestab? Felixi aju teeb seda iga päev – tekitab ärevust, kui asjad pole paaris, sest siis juhtub kindlasti midagi halba ning tema on ainuisikuliselt süüdi! Selline aju on justkui väike kiusaja tema enda sees, tundub lihtsam talle alistuda kui vastu võidelda. Õnneks on koolis vahva nõustaja Hugo, kes aitab neid sisemisi sasipuntraid lahti harutada. Raamat võimaldab meil piiluda Felixi pähe ning kuulda tema sisemonolooge ja jälgida nende arenguid.
Felixi maailma raputab ka uue klassiõe saabumine, kellest saab tema pinginaaber. Uus tüdruk Charlie on aga kõige ebatavalisem inimene, keda Felix on kohanud: ta täiendab oma koolivormi loomasabade ja -kõrvadega, loeb tunnis koomiksiraamatuid ning tahab teda mängudesse kaasata. Pole vist vaja mainida, et Felix ja Charlie on täiesti erinevad inimesed, kuid ometi leiavad nad ühise keele ja jagavad oma saladusi.
See on lugu sõprusest ja üksindusest, koolikiusamisest, vajakajäämistest ja erilistest annetest, julgusest abi küsida ja otsida, enesearengust. Kuigi teema on tõsine, pakub raamat ladusat lugemiselamust, huumorit ja mõtteainet. Hispaania illustraator Maria Serrano on loonud raamatule lõbusad ja kaasahaaravad pildid. Vahva kujundusliku vimkana on ka raamatu peatükid numereeritud Felixile meelepäraselt ehk ainult paarisarvudena.
Lõpetuseks: mis on see, mida lugeja võiks teosest kõrva taha panna?
- Sõprus on tähtis – me kõik vajame enda ümber inimesi, kes armastaksid meid vigadest hoolimata.
- Igaüks meist on omamoodi, oma rõõmude-muredega ning mingit keskmist inimest polegi olemas.
- Oluline on otsida abi ja mitte jääda oma muredega üksi. Vaimse tervise probleemid vajavad samamoodi arsti sekkumist nagu näiteks luumurd, mille teket poleks mõistlik ignoreerida.
- Iga uus asi on raske, aga õpitav.
- Suured muudatused ei sünni üleöö ja võtavad aega.
- Vastutus oma elu eest lasub meil endil.
Illustreerinud Maria Serrano
Tõlkinud Jüri Kolk
Vesta, 2021
192 lk
Eesti Lastekirjanduse Keskuse praktikant Berit Berg
