Kui Juhani Püttsepp avaldas 2020. aastal raamatu „On kuu kui kuldne laev“, millele oli pildid joonistanud lätlanna Gundega Muzikante, mõtlesin kohe, et selle tandemi koostöö jätkumist tahaks küll näha. Sügisese lehesajuga koos langes meie raamatupoe lettidele nende värske koostöö vili – imekena, kuid vägagi valus metsaraamat. Seekordsesse teosesse mahub tekst paralleelselt kahes, nii eesti kui läti keeles. Ilmselt on kajastatavad probleemidki mõlemal maal samad.
Kõigel elusal on hing
Raamat algab raamistava sissejuhatusega, milles Püttsepp selgitab teose lähtekohta, selle animistlikku vaatepunkti. Autor loob võluva paralleeli inimeste ja puude kehaehituse vahel ning toob esile, et nii nagu inimestel, on ka sipelgatel ja puudel hing. Kui inimene vanaks jääb ja sureb, ei hääbu tema hing, vaid see läheb tähtede taha, kus jõudu kogununa kirkamaks muutudes üha edasi rändab ja siis ühel hetkel uuesti, kas siis inimese, mõne looma, putuka või puuna sünnib. „Seepärast kõik, mis meie looduses ja me metsas, puuokstel ja maakamaral sünnib, puudutab sind ja mind, sest see puudutab meie hingi,“ kirjutab ta. Kõige elava vahel sarnasusi esile tuues aitab ta lugejal samastuda metsaga ning kutsub nii sisenema teose poeetilisse ruumi. Eriti tore on, et paralleelid inimeste ja puude vahel ei jää ainult kirjutatud teksti tasandile, vaid saavad töödeldud ka pildikeelde ning kanduvad üle kõigi raamatulehekülgede.
Jutustatava loo keskmes on Pauline ja tema pere. Maal kasvav tüdruk armastab metsa ja jalutab iga päev läbi künkal asuva metsatuka kooli ja tagasi. Metsas onni ehitades ja metsarajal mängides õpib tüdruk metsa tundma ja mets Paulinetki. Kuigi Pauline ema algul metsa pigem kardab, nakatab tüdruku metsaarmastus peagi ka tema. Kui siis ühel kevadpäeval harvesterid metsa jõuavad ja puid maha võtma hakkavad, on tüdruk ja ema murest murtud. Teha pole aga midagi. Lapse küsimuse peale, miks meie mets maha võetakse, on ema sunnitud vastama: „Pauline, see ei ole meie mets. Pole kunagi meie oma olnud. /…/ See mets kuulub ühele inimesele, kes ise elab linnas, tema võib oma metsaga teha, mida ta tahab.“
Kelle oma on mets?
Kas mets saab olla kellegi oma ja kui saab, siis kellele see kuulub, küsib Püttsepp. Kas mets saab kuuluda inimesele, kes asetseb sellest väljaspool? Või on mets ikka pigem nende oma, kes sinna oma kodu loonud? Sipelgad ja musträstad, punarinnad ja oravad ei oma aga registrikannet, mis nende omanikustaatust kuidagi legitimeeriks. Nad lihtsalt elavad metsas ja peavad toime tulema sellega, mida omanikud ette otsustavad võtta.
Püttsepp väidab, et selline vaade metsale on vale. Tema arvates ei saa mets ja maa kuuluda kellelegi, kuna mets oli olemas enne meid, enne, kui inimene jala sinna tõstis. „Mets on iseenda oma, ta saab ilma inimeseta ilusti hakkama“ rõhutab ta. Oma seisukoha toetuseks toob Püttsepp indiaanipealiku sõnad: „Maa ei saa kuuluda ühelegi inimesele, vaid Suurele Vaimule, kes on selle maailma loonud, et me siin õnnelikena elada saaksime…“.
Samas aga pole Püttsepp ka äärmuslik, vaid oskab arvestada teose peamise adressaadiga. Ta möönab, et puust majas on hea elada, et puust on ikka tehtud uksi ja põrandaid, pudrulusikaid ja võinuge. Isegi pliiatsid ja paber on ju sündinud puust. Kuid samas leiab ta, et praeguses hetkes on seda liiga palju. Liiga suured on masinad, mis metsa haukavad, liiga ahned inimesed. Liiga palju on kõigeks materiaalseks metsa vaja. Omaette küsimus on muidugi veel metsa raiumine lindude pesitsusajal.
Püttsepp ei kirjelda probleeme aga ainult loos tegutsevate inimeste vaatepunktist, vaid püüab sündmusi edasi anda ka loomade, lindude, putukate ja puude-põõsaste seisukohalt. Samuti tõuseb ta aeg-ajalt lootasandilt kõrgemale, on nn kõiketeadev jutustaja, kes otse lugejale oma seisukohti edastab. Niimoodi, silmas pidades kõiki metsa aspekte, näitab kirjanik metsa ökosüsteemina, milles ühe aspekti muutmine mõjutab olulisel määral kõigi selle osaliste elu-olu.
Las jääda ükski mets
Igaüks, kes mõnda metsa nõnda omaseks pidanud, et teab iga puud ja seenekohta ja urukest, tunneb sama, mis Pauline. Ta on kevadel imetlenud selle sinilillelist tärkamist ja vaadanud puudele tekkivaid hiirekõrvu, otsinud suvekuumuse eest puude juurest varju ning uudistanud sipelgate ja muude mutukate tegutsemist, muretsenud kõrgete kaskede sügistormides vastupidamise ja kuusepoegade jõulupuuks saamise pärast.
Vägagi kokku kõlab Püttsepa ja Muzikante raamat tulevasuvisel, 13. noorte laulupeol „Püha on maa“ poistekooride ettekandel esitusele tuleva Andres Valkoneni ja Leelo Tungla lauluga „Las jääda ükski mets“. Tungal sõnastab tunde, mis tabab meid, „kui on laulmas kirved“, võrreldes inimest puuga „kuuled, langeb laaste sinu endagi puust“. Loodan, et need, kes laulukaare all seda laulu laulavad või Püttsepa Pauline-raamatu läbi loevad, ei võta nii ohtralt „kõnelda kirve keeles“, vaid oskavad hoida seda aastatuhandeid tagasi tekkinud varjupaika, toasooja ja toidupoolise andjat, hingekodu.
Illustreerinud Gundega Muzikante
Tõlkinud Marika Muzikante
Kirjastus Juhani Püttsepp, 2022
32 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
