Aastal 1980, mil bumerangid Eestis kuigi kättesaadavad polnud, ilmus 30-aastase Ott Arderi esimene luulekogu, mille illustreeris omanäolise käekirjaga animaator Priit Pärn. See pehmekaaneline ja õbluke brošüür sisaldas läbinisti suurtähtedes värsse. Avaldatu oli omas ajas erakordne ja noortele lugejatele ahvatlev. Hea oli teada, et keegi peab last mõistusega olendiks, kellele helgete ja lustakate teemade kõrval võib rääkida ka tõsisematest, nagu liiklusõnnetus, kolimine uude kohta või sõnulseletamatu igatsus millegi tundmatu järele. Pole siis ime, et heliloojadki Arderilt inspiratsiooni ammutasid. Nii jõudsid mõned luuletused suuremate hulkade teadvusesse hoopis viisistatuna. “Hommikune kärbsejaht”, “Kõik, mis juhtub ja ei juhtu”, “Ultimaatum” (Maateadus mulle meeldib just) tunduvad tänaseks lausa rahvalauludena.
Kuigi kogumiku ilmumisest on möödas juba 40 aastat, ei tundu Arderi värsid mingilgi moel vananenuna. Ikka veel lähevad mehed, kassid ja koerad üle silla, saame jõudu puudel laulvatest väikestest lindudest ning tundub mõistlik keelt vastu külma rauast asja mitte toppida. Priit Pärna must-valged väikese punase nüansiga illustratsioonid tunduvad trendikad tänapäevalgi.
Jaanika Palm
