Kevadel, kui päevad muutuvad pikemaks ja päike meelitab õue, on üha raskem õppetükkidele keskenduda. Siis on asjakohane meenutada, et samamoodi on varemgi koolipoisid ja ‑tüdrukud koolipingist lahti igatsenud ja päästvat suvevaheaega oodanud. Ilmekaimateks näideteks sellest on kooli käsitlevad lastekirjandusteosed. Lisaks omamaistele koolilugudele, millest tuntuimad on ilmselt Oskar Lutsu „Kevade“ (1912), Jaan Rannapi, „Agu Sihvka annab aru“ (1973) ning Piret Raua „Tobias ja teine B“ (2010), on meil ilmunud ka vastavateemalist tõlkekirjandust. Üks selline raamatusari pajatab näiteks Ottokarist.
Sarja autor Otto Häuser (1924-2007), kes kirjutas Ottokar Domma pseudonüümi all lisaks ajakirjanikutööle ka lastekirjandust, elas põhilise osa oma elust Ida-Saksamaal. Peamiselt ongi Domma pikemaajalist tuntust kogunud satiiriliste koolilugudega, mis omal ajal kodumaal niivõrd menukaks osutusid, et 1985. aastal Andrus Simseli tõlkes ka eesti lasteni jõudsid. See kimbuke koolilugusid mõjus nõukogude okupatsiooni ajal kui värske tuuleõhk ning kutsus lugejaid siinse koolieluga paralleele tõmbama.
Ottokari-sarja suurimaks plussiks on Domma imepärane kehastumine 12-aastaseks tähelepanelikuks, nupukaks ja ettevõtlikuks Ottokariks. Elavalt ja värvikalt, mõnusa südamliku humoorikusega kirjeldab ta toimuvat, tuues seejuures leidlikult esile toonase koolielu kitsaskohad ja probleemid. Ehkki poiss küll püüab parimal viisil vanemate ja õpetajate nõudmistele vastavalt koolieluga hakkama saada, kipub miskipärast ikka juhtuma, et kõik ei lähe nii, nagu Ottokar plaaninud on. Mis asi on nääripilk, miks õpitakse ning kuidas saada muskleid ja mõistust on vaid vähesed küsimused, millega Ottokar maadleb. Lisaks tuleb tal rinda pista ka muuseumikülastuse, jõulupühade ja linnapea vastuvõtuga. Kõike seda muidugi vägagi eriilmeliste õpetajate valvsa silma all.
Kui täiskasvanuil võib teos äratada ehk ohtralt nostalgilisi mälestuskilde, siis noorematele lugejatele pakuvad need lood lustlikku vaadet ammusele koolielule ja aitavad sellest elavat pilti luua. Peale raamatu lugemist on õnn tõdeda, et nii mõnedki aspektid toonasest ajast on loodetavasti igavesti mälestuste hõlma vajunud, samavõrra rõõmus on aga märgata, et teised jälle jäävad kestma üle aegade.
„Usin õpilane Ottokar. Rüblik Ottokar. Maailmaparandaja Ottokar“, Eesti Raamat 1985
„Jälle see Ottokar“, Eesti Raamat 1990
„Usin õpilane Ottokar“, Steamark 2003
„Rüblik Ottokar“ Steamark 2003
„Usin õpilane Ottokar. Rüblik Ottokar“, Tänapäev 2022
Illustreerinud Karl Schrader
Tõlkinud Andrus Simsel
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
