Paistab, et suvekuudel kirjastajad peamiselt puhkavad. Nii ongi sügise hakuks raamaturiiulid hõredad kui maasikapeenrad samal ajal. Vaid mõni üks, kuid seda magusam mari on end seal peitmas. Kirjastuse Pegasus väljaandel on meieni jõudnud Leedu noorema põlvkonna illustraatori ja kirjaniku Lina Žutautė „Kake Make ja Segaduse Päkapikk”. Kodumaal valiti teos 2010. aastal IBBY Leedu sektsiooni poolt aasta parimaks lasteraamatuks. Nüüdseks on sama tegelasega juturaamatuid Leedus ilmunud juba viis, lisaks on avaldatud ka tegelusraamatuid. Kirjandusväliselt võib tegelast kohata arvuti- ja mobiilimängudes, teleriekraanil, aga ka maiuse- ja pesuvahendipakkidel. Samuti on ta oodatud külaline väikeste leedukate sünnipäevadel ja lasteüritustel. Just nagu meie Lottegi.

Raamatute peategelane Kornelia on vahva väike tüdruk, keda keegi tema pärisnime järgi ei kutsu. Ema hüüab teda kalliks kullakeseks ja vanaema hoopis suhkrutükikeseks, kõike teised aga Kake Makeks. Miks? Sest Kornelial on värviliste ruutudega püksid, millel on ees toredalt avar tasku ning rinnal kiri KAKE MAKE. Tüdruk armastab neid pükse hirmsasti.

Kake Make on tegus ja toimekas ning oskab suurelt unistada. Kui ta liivakastis mängib, tahab ta saada arhitektiks, kui väikseid kujukesi meisterdab, siis skulptoriks, vahel aga meeldiks talle olla ka teemaja perenaine või jalgrattur või raamatukoguhoidja. Kuid üks asi ei meeldi Kake Makele üldse – ta ei taha olla mänguasjade koristaja. Ja kuigi ema ja vanaema manitsevad tüdrukut hoolsam olema, tuleb ühel õhtul tal ikkagi karmi Segaduse Päkapikuga tegemist teha.

Kake Make raamatus põimuvad tekst ja pildid sünergiliseks tervikuks. Nii saame illustratsioone hoolikalt jälgides täita lüngad, mis ainult tekstile keskendudes tekivad. Näiteks, miks Kake Make vanemad ja vanaema temaga pahandavad, kui ta hoovisõpradele liivalossi ehitab, või mida tähendab Kake Make jaoks koristatud tuba. Illustratsioonid peegeldavad sageli ka täiskasvanute emotsioone.

Lina Žutautė on kahtlemata huvitav kunstnik. Tema loodud karakterid on humoristlikud ja intrigeerivad. Piltidel on rohkesti detaile, mida noorel lugejal põnev korduvalt jälgida. Samas aga pole laps ainult passiivne jälgija, vaid aktiivne kaaslooja. Nii näiteks saab ta koos Kake Makega Segaduste Päkapiku antud ülesandeid lahendada: tuba koristada ja labürinti läbida.

Põnevas ja fantaasiarikkas mudilasloos peitub rohkem, kui esmapilgul silma paistab. Julgelt murrab noor autor soostereotüüpe ja seab kahtluse alla kasvatuslikke dogmasid. Raamatu tagakaanelt selgub, et kirjastusel Pegasus on plaanis anda välja ka sarja teine raamat – „Kake Make ja põgenenud kõrvad”. Näis, mis seal peitub!

Tõlkinud Tiina Kattel
Pegasus, 2016
36 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Inglise autori David Almondi (s 1951) nimi on tuntud lastekirjandushuvilistele üle maailma. Ta on võitnud palju mainekaid lastekirjanduse auhindu (muu seas ka Carnegie medali, Whitbreadi ja Hans Christian Anderseni auhinna) ning tema loomingut on rohkelt tõlgitud. On suur rõõm, et eesti noortele lugejatelegi pole David Almondi nimi võõras. Uue aastatuhande algul nägi eestikeelsena trükivalgust jutustus „Skellig” (2000) ning mõned aastad tagasi „Poiss, kes ujus koos piraajadega” (2013). Mõlemale sai osaks nii kriitikute austus kui ka lugejamenu. Tõenäoliselt tabab sama saatus ka hiljuti välja antud jutustust „Minu nimi on Mina”.

Raamat ilmus Inglismaal 2010. aastal ning on „Skelligi” (esmatrükk Inglismaal 1998) eellugu. Neid kaht teost eraldab ajaliselt niisiis koguni 12 aastat. Samuti on lugude kokkupuutepunkt üsna väike, mistõttu on mõlemad hästi loetavad ka eraldiseisvana. Küll aga pakub mõlema teose tundmine laiemat vaatlusplatvormi ning kutsub otsima nii põnevaid paralleele kui huvitavaid erisusi.

„Minu nimi on Mina” peategelaseks on eriline tüdruk Mina. Just seesama, kes aitab „Skelligis” Michaelil hukule määratud mehe päästa. Mina armastab väga öid, sest siis on kõik võimalik, ning linde, sest need oskavad laulda ja lennata. Talle meeldib sõnadega mängida. Tihti istub tüdruk puu otsas musträstapesa juures ning vaatleb avali silmi teda ümbritsevat maailma. Tema vaatlustest tehtud järeldused on värsked ja erilised. Mina ongi eriline tüdruk, teda kutsutakse ka kummaliseks, veidraks, imelikuks. Tal ei ole eriti sõpru. Ta ei sobi isegi kooli, ei tavalisse ega ka erivajadustega laste omasse. Seepärast ongi Mina koduõppel. Teda õpetab tundlik ja arusaaja ema. Mina isa on surnud.

Lugu on esitatud Mina päevikuna, nii saame tema vaatlustulemusest ja mõtetest kohe otsesest allikast teada. Kuna tegemist on koduõppepäevikuga, on seal kirjas ka mõned erakordsed ülesanded ja tegevused. Nii näiteks annab tüdruk endale ülesande kirjutada üks lause, mis täidaks kogu lehekülje, või kirjutada terve lehekülg täielikku mõttetust. Mõned ülesanded on aga seotud tegevustega. Ühel õhtul kirjutab Mina: „Mine magama. Maga lennates. Lenda magades”. Neid ülesandeid plaanib tüdruk suureks saades oma koolis õpilastele teha anda.

David Almond ei arva, et lapsed suudavad lugeda vaid konkreetse ja lineaarse süžeeliiniga teoseid. „Minu nimi on Mina” on pigem ümar ja võluvalt kihiline. Mõnuga segab kirjanik siin olevikku ja minevikku, meenutusi ja kujutlusi, reaalsust ja fantaasiat, küsimusi ja vastuseid. Taoline mäng oleks lugeja jaoks kohutavalt igav ja võltsilt suurustlev, kui see poleks nii tihedalt mõtestatud ja süsteemne kui Almondil. Ometi oskab autor selle kindluse ja eesmärgistatuse juures jätta lugejale piisavalt ka isemõtlemise ruumi.

Sarnaselt teistele Almondi teostele käsitleb ka „Minu nimi on Mina” suuri filosoofilisi teemasid, nagu elu ja surm, õnn ja õnnetus, minevik ja tulevik. Eriliste inimeste eestkõnelejana tuntud kirjanik jätkab jõulisemalt ja sügavamalt ka normaalsuse teemat. Mis on normaalsus, kas seda üldse on olemas, kui iga inimene on omamoodi ja eriline, küsib ta. „Mis oleks maailm ilma napakuseta!” sõnastab autor Mina suu läbi lõpuks oma tõdemuse.

Raamatu on eesti lugejaile vahendanud Mari Klein. Teos on tõlkimiseks küllalt keerukas ning otsese sõnade ja lausete tõlkimise kõrval on tihti vaja olnud rakendada kirjaniku tekitatud sõnasüsteemi tõlkimist. Seejuures on hoolikalt silmas peetud lähte- ja sihtkeele erinevaid nüansse ning keelte omavahelisi erinevusi tasandatud. Ja kuigi tõlkijal on tõenäoliselt olnud üksjagu peamurdmist ja nuputamist, on lõpptulemus köitev ja tõrkevaba.

„Minu nimi on Mina” ei anna end ehk kergelt kätte, kuid järjekindla ja mõtelda sooviva lugeja püsivust kroonib edu. See on lugemiselamus, mis jääb kauaks sinu sisse, tõstatab küsimusi ja ärgitab neile vastuseid otsima, sõnastab keerukaid tõdemusi lihtsalt ja loogiliselt ning aitab pealiskaudses elu virvarris oma ankrut leida.

Tõlkinud Mari Klein
Illustreerinud Jon Carling
Draakon & Kuu, 2016
277 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm