Hüppa põhisisu juurde

Näitus „Tänapäeva lasteraamatuillustratsioonid“ Leedus

Leedu Kirjandustõlkijate Liit kuulutas 2024. aasta Eesti kirjanduse aastaks. Selle puhul esitletakse Leedu Martynas Mažvydase rahvusraamatukogus Eesti kaasaegsete autorite teoseid ja nende illustratsioone. Näitus „Tänapäeva lasteraamatuillustratsioonid“ on rahvusraamatukogu laste- ja noortekirjanduse osakonnas avatud 8. augustist kuni 22. septembrini.

Näitus esitleb viimastel aastatel (2017-2022) ilmunud raamatuid. See näitus esitleb viimastel aastatel (2017-2022) ilmunud raamatuid. Raamatud on kirjutanud eesti lastekirjanduse populaarsed autorid. Enamik neist kirjutab siiani ja avaldab igal aastal ühe või isegi kaks raamatut. Kõik sellel näitusel eksponeeritud kümme illustraatorit on jätnud Eesti raamatumaailma selge jälje, ilma nendeta ei kujuta seda maailma tänapäeval ettegi. Esitletud autorite raamatud on aasta kauneimate lasteraamatute nimekirjadesse sattunud rohkem kui korra, need on pälvinud tunnustust mitte ainult Eestis – need on pälvinud ka mainekaid rahvusvahelisi auhindu,” ütles näituse kuraator Viive Noor.

Näitusel esitletud raamatud:
Ellen Niit, Regina Lukk-Toompere. „Rongisõit“, 2022
Tia Navi, Regina Lukk-Toompere. „Kimalane Karla ootab vihma“, 2021
Ilmar Tomusk, Catherine Zarip. „Hundi sõbrad“, 2018
Liis Sein, Catherine Zarip. „Ilus karuema“, 2022
Krista Kumberg, Viive Noor. „Selleks sõbrad ongi“, 2022
Katrin Ehrlich. „Ennemuistsed jutud Reinuvader Rebasest“, 2019
Kadri Hinrikus, Elina Sildre. „Taks ja Dogi“, 2020
Ülo Pikkov, Anne Pikkov. „Kop-kop!“, 2019
Anu Kalm. „Pisike puu“, 2022
Anne Linnamägi. „Pisike puu“, 2019
Kätlin Vainola, Ulla Saar. „Lift“, 2022
Kätlin Vainola, Kertu Sillaste. „Kus on armastus?“, 2017

Viive Noore illustratsioon

Tove Jansson „Muumitroll“ (1975)

9. augustil 2024 on armastatud soomerootsi lastekirjaniku Tove Janssoni 110. sünniaastapäev. Tema loomingu peategelaste muumidega võib lisaks kümnetele jutu‑, koomiksi‑, tsitaadi‑ jm kingiraamatutele kokku puutuda ka nõude- ja riidekauplustes, suveniiripoodides, ekraani vahendusel või Naantali teemaparki külastades. Nii õigupoolest ei leidugi meil ehk inimest, kes ei teaks, kes on muumitrollid. Samas aga mida aeg edasi, seda küsitavam tundub, kui paljud meist on muumidest lisaks ka mõnda lugu täisversioonis lugenud. Ehk polegi paremat hetke kui nüüd ja parimat kohta kui praegu, et mõni „vana-aja“ muumilugu kätte võtta ja sellega tutvust värskendada?

Eestisse jõudsid kodumaal Soomes 1945. aastal alguse saanud muumilood esmakordselt 1975. aastal kogumikus „Muumitroll“ Vladimir Beekmani suurepärases tõlkes ja Andres Jaaksoo napi, kuid asjatundliku järelsõnaga. Neljalt ja poolelt sajalt, tänases päevas harjumatult tihedalt täidetud leheküljelt leiame jutustused „Trollitalv“, „Muumipapa ja meri“ ning „Muumipapa memuaarid“, samuti lühemad palad nagu „Nähtamatu laps“, „Õudne lugu“, „Hatifnattide saladus“ jpt. Tihedate tekstiplokkide vahele on pikitud vaid mõned ilmekad mustvalged illustratsioonid. Peale iseseisvuse taastamist jõudsid kirjastuse Tiritamm vahendusel meieni ka muumilugude alguspunktiks peetav „Sabatäht”, „Ohtlik jaanipäev” ning lugude lõppakord „Hilja novembris“ (kõik Elo Raukase tõlkes). Samuti on Janssonilt tänaseks eestikeelsena kättesaadavad mitmed täiskasvanutele mõeldud teosed.

Lisaks Eestile on muumiraamatud populaarsed ja armastatud ka teistes Põhjamaades, aga samuti Inglismaal, Itaalias, Hispaanias, Jaapanis ja mujalgi. Üheks teoste erakordse menu põhjuseks on kindlasti need eriskummalised, mõneti kapibaarat ja jõehobu meenutavad peategelased, aga samuti nendega lähestikku elavad teised omapärased olendid, kellest igaüks veidi veider, kuid siiski armas omamoodi. Sügavalt omanäoline, kuid samas igaühele lapsepõlvest tuttav on turvaline ja helge maailm, mida Janssoni muumilood pakuvad. See köidab lugejat, võimestab, aga ka lohutab samaaegselt. Samuti on autor osav huumori ja tõsiste teemade kombineerimises, elukeerukuse lihtsale, olulisimale taandamises ning illustratsiooni ja teksti omavahelises sümbiootilises seostamises.

Iga raamatu korduv lugemine toob teoses esile uued aspektid. Nii võivadki varasemast teravamalt silma hakata hoopis teistsugused nüansid, tegevusliinid, mõtteterad. Tore, et lisaks igasugu töötlustele on võimalik ka esialgsete tõlgete juurde tagasi pöörduda.

„Muumitroll“,  Eesti Raamat 1975

Illustreerinud Tove Jansson

Tõlkinud Vladimir Beekman

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Lastekirjanduse keskuses saab näha Eesti raamatukunstnike muinasjututeemalist näitust

Alates 6. kuni 31. augustini on lastekirjanduse keskuses avatud Eesti raamatukunstnike näitus „Jutusta mulle muinasjuttu!“. Kuraator Viive Noor valis näitusele tööd keskuses hoiul olevatest illustratsioonikogudest. 

Näitusel osalevad Made Balbat, Ede Peebo, Kadi Kurema, Tiia Mets, Maarja Vannas-Raid, Catherine Zarip, Kertu Sillaste, Ülle Meister, Urmas Viik, Tiina Mariam Reinsalu, Anu Kalm, Anne Linnamägi, Regina Lukk-Toompere, Viive Noor, Ulla Saar, Anne Pikkov, Jüri Mildeberg ja Kristi Kangilaski.

Näitust saab külastada keskuse lahtiolekuaegadel, E-R 10-17. Alates 21. augustist on lastekirjanduse keskus avatud E-R 10-18 ja L 11-16.

Kertu Sillaste illustratsioon

August 2024. Sarah Crossan „Kus süda peaks olema“

Küllap te teate seda tunnet, mis tabab vahepeal head raamatut lugedes, kui samaaegselt soovid lehekülgedel kähku-kähku edasi liikuda, kirjapandut endasse lausa ahmida, kuid samas püüad lugeda ka võimalikult aeglaselt, teksti justkui mekutades ja lugemisse ohtralt pause tehes. Et naudingut ikka kauemaks jätkuks ja lugemislein niipea ei tabaks. Sarah Crossani teoste puhul olen seda tundmust varemgi tajunud, eriti jõuliselt tuli see aga esile tutvudes tema värskelt eesti keelde vahendatud noorteromaaniga „Kus süda peaks olema“.

Iiri kirjanikult iirlastest

Iiri kirjanik Sarah Crossan pole meie lugejatele kindlasti võõras. Varasemalt on eesti keelde jõudnud „Üks“ (2017), „Õun ja vihm“ (2018), „Kuutõus“ (2020) ja „Iiris“ (2021), kõik Kristina Uluotsa suurepärases tõlkes. Igaüks neist on moel või teisel saanud meie maalgi edukaks – olnud arvatud heade laste- ja noorteraamatute hulka, saanud arvustatud või teisiti esile tõstetud ja saavutanud ka sihtgrupi seas lugejamenu. Juba varasematest teostest tuttav Crossani kaubamärgiks saanud kirjutusviis, proosaluule, on kasutusel ka uudisteoses, kuigi erinevalt eelnevaist raamatuist, mis vaatlevad tegelasi umbmäärases olevikus ja käsitlevad pigem inimkeskseid küsimusi, küsib Crossan nüüd pigem üldistavamalt rahvuste ja seisuste kohta ning kasutab ajalooliselt tõepärast tausta. Tegelased on, tõsi küll, välja mõeldud, nagu ka konkreetsem tegevuskoht.

„Kus süda peaks olema“ vaatleb 19. sajandi keskpaigas Iirimaad tabanud ikaldust, mil lehemädanik hävitas suurema osa kohalikust kartulisaagist. Et aga Iirimaa oli toona Ühendkuningriigi osa, viidi vaatamata sellele enamus viljasaagist Inglismaale, mis põhjustas kohapeal enneolematu näljahäda ja tõi kaasa haiguste massilise leviku. Nii suri miljon iirlast, kaks miljonit aga emigreerus. Mõistagi põhjustas allumine Inglismaale hulgaliselt ka rahvuste vahelisi pingeid ja klassivaenu.

Võluvad tegelased, keerukad dilemmad

Teose peategelaseks on nooruke iirlanna Ellen Quinn, keda Nelliks hüütakse. Pärit vaesest rentnike perest, saab ta enneolematu võimaluse ja asub köögitüdrukuna tööle nn Suurde Majja. Näha häärberis valitsevat küllust ja võrrelda seda kodusete oludega on Nelli jaoks äärmiselt raske. Iga päev valmistavad nad kokaga peeneid toite, mida tüdruk maitstagi ei tohi, samal ajal kui koerad söövad põrandale pudenevat, mis tüdrukul endalgi suu vett jooksma paneb. Nell teab, et selle puutuminegi võib kaasa tuua töökoha kaotusele lisaks ka vähemalt vaeseomaks peksmise. Samas käivad nad õhtul perega rannas adru korjamas, et sellest suppi keeta või teevad õhtueine tervele perele paarist sibulast. Tüdruk, nagu ka paljud teised iirlased ei mõista, kuidas Suure Maja peremees lord Wicken ei suuda näha kohalikke olusid, viletsust, mida kartulisaagi hävimine on kaasa toonud niigi kehvas seisus rentnikele. Kui aga peremehe juurde tuleb mõisavalitsemist õppima tema õepoeg, 17-aastane John Browning, kes Nelli kui inimesega suhtleb, näeb tüdruk, et vastaspoole seaski pole ainult jõhkardid ja julmurid. Oma perele ja sõpradele on seda keerukas selgeks teha. Nii seisabki Nell raskete valikute ees. Kelle poole ta hoidma peaks? Kas mõelda rohkem endale ja oma tulevikule või teha seda, mida nõuab kogukond ja tema päritolu? Kuidas lahendada olukorda, kui ühtegi head pääseteed pole ja on vaid halvad ja veel halvemad valikud?

Fragmentaarne ja inspireeriv kirjutamisviis

Nii liigutavad ja mõtlemapanevad kui tegelaskujud ja süžee ka poleks, moodustab suure osa teose võlust Crossani kirjutamisviiski. Üks osa sellest on varasematest teostestki tuttav proosaluule, mis kombineerub lugejat haarava fragmentaarsusega. Niimoodi, esile tuues justkui vaid stseenikesi, mitte sujuvalt üheks liiniks seotud sündmustikku, esitab kirjapandu juhtunust vaid olulisimat, selle kõrgpunkte. Väljajäetu, teose idee tasandil ballastina määratletava asemele tekkivad lüngad võimaldatakse aga täita lugejal endal. Nii muutub lugeja vägagi aktiivseks teksti kaasautoriks. Samas aga ei koorma kirjutatu kaasloojat ega nõua talt ülemäära, vaid pigem on juba visuaalseltki loodud mulje õhulisusest, kergusest ja lihtsusest. Read on lühikesed, koondatud mänguliselt stroofideks ja nappideks peatükkideks. See kõik võimaldab lugejal aeg-ajalt hinge tõmmata ja mõtteid koguda. Kindlasti pakub taoline esitusviis ka lihtsamat võimalust lugemiseduks. Lugedes mitmesaja lehekülje paksuse teose läbi vaid vähese ajaga, saab tunda võidurõõmu ja ehk ka innustust uute raamatute kätte võtmiseks.

Tõlkinud Kristina Uluots
Kaaneillustratsioon Eike Malva
Kirjastus Varrak 2024, 376 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Tallinna illustratsioonitriennaali näitus Poolas

12. juulil 2024 avati Poolas Płocki kunstigaleriis koostöös Eesti suursaatkonnaga Varssavis näitus „Pildi jõud“ (“The Power of Pictures”), kus saab näha Tallinna illustratsioonitriennaali (TIT) 2020 ja 2023 näituste töid eesti illustraatoritelt.

Näitusel osalevad Katrin Ehrlich, Kadri Ilves, Anu Kalm, Kristi Kangilaski, Tiiu Kitsik, Tuulike Kivestu-Rotella, Kadi Kurema, Anne Linnamägi, Regina Lukk-Toompere, Gerda Märtens, Ülle Meister, Jüri Mildeberg, Piret Mildeberg, Lucija Mrzljak, Viive Noor, Sirly Oder, Anne Pikkov, Priit Rea, Liis Roden, Ulla Saar, Pamela Samel, Maris Siimer, Joonas Sildre, Elina Sildre, Kertu Sillaste, Kristina Tort, Maarja Vannas-Raid, Urmas Viik, Catherine Zarip. Näituse kuraator on Viive Noor.

Näitus jääb Płocki kunstigaleriis avatuks kuni 25. augustini 2024.

Narva kunstiresidentuuri oodatakse taas kandideerima lastekirjanikke ja illustraatoreid

Narva kunstiresidentuur NART ja Eesti Lastekirjanduse Keskus (ELK) kuulutavad taas välja konkursi kahele lastekirjanduse residentuurile, millest üks on lastekirjanikule ja teine illustraatorile. Residentuuriga kaasneb 3000-eurone stipendiumifond (1500 eurot ühele autorile) ja elamisvõimalus NARTis perioodil 1.31. detsember 2024. Kandideerima on oodatud nii Eesti kui ka välismaa autorid, kes töötavad kas üksi või loometandemina. 

Eelmisel aastal esitati konkursile 37 taotlust, millest 13 olid loometandemid. Valituks osutusid illustraator Greta Alice Liekyte Leedust ja kirjanik Veronika Kivisilla Eestist. Mõlemal autoril oli olemas ideekavand oma uuest teosest, mida tuldi Narva edasi arendama. Greta Alice’i pildiraamatu teemaks olid sillad – mis on sild, mida see tähendab narvakatele, mida sild ühendab või ka lahutab. Veronika pani kirja esimese Eesti Vabariigi ajal Narvas tegutsenud legendaarse loomaarsti Hjalmar Lingi loo.

Konkursile esitatud taotluste alusel valib stipendiaadid žürii, kuhu kuuluvad Triin Soone (Eesti Lastekirjanduse Keskuse direktor), Anne Pikkov (illustraator, Narva kunstiresidentuuri juhatuse liige), Katrin Reinmaa (kirjastus Päike ja Pilv) ja Johanna Rannula (Narva Kunstiresidentuuri juhataja).

Taotluste esitamise tähtaeg on 12. juuli 2024 kell 23:59 (Eesti aja järgi). Taotlused võivad olla esitatud eesti, inglise või vene keeles. Taotlus tuleb saata aadressile residentuur@artun.ee. Palume saata ühe PDF-faili, mis sisaldab järgnevat:

– taotleja(te) CV (nimi, aadress, e-post, veebileht jne);
– näited varasematest töödest ja link portfooliole ehk ülevaade taotleja(te) senisest loomingulisest tegevusest;
– taotleja(te) motivatsioonikiri (500 tähemärki);
– ideed, kuidas kaasatakse kohalikku kogukonda (töötuba, esinemine jne) ja kogutakse loomeindu (näiteks kohtumised, osalusvaatlus jne);
– ideekavand lasteraamatu sisust ja/või illustratsioonidest, sealhulgas lasteraamatu vanuseline sihtrühm, teksti maht, illustratsioonide maht jne.

Loe konkursi täpsustavate tingimuste kohta SIIT.

Lisainfo:
Johanna Rannula
Narva Kunstiresidentuuri juhataja
johanna.rannula@artun.ee

Lugemisprogramm „LUGEMISISU“ kutsub raamatukogusid 2024/2025 hooajaks liituma

Sügisel 7. hooaega startiv lugemisprogramm innustab lugema 5–13-aastaseid lapsi, pakkudes raamatukoguhoidjale mängulisi lisategevusi ja teematunde. Raamatukogusid oodatakse „Lugemisisu“ programmiga liituma kuni 26. augustini 2024.

Lugemisprogramm kestab raamatukogudes 1. oktoobrist 2024 kuni 31. maini 2025.

„Lugemisisu“ võimaldab tugevdada raamatukogude koostööd klasside ja lasteaiarühmadega.

Lugemispassid: 1.-4. klassi lapsed saavad raamatukogudes valida lugemiseks huvipakkuvat uudiskirjandust, mida soovitab ka lastekirjanduse keskus. Loetud raamatud paneb laps isiklikku lugemispassi kirja ja täidab kaasnevad ülesanded. Kooliaasta lõpus premeeritakse kõiki viis raamatut läbi lugenud ja lugemispassi täitnud lapsi lugemisdiplomiga. Lugemispassid on tõlgitud ka vene keelde. Lasteaialapsed saavad lugemisprogrammis osaleda rühmana, kus õpetaja abiga tegutsetakse raamatutega ühiselt.

Teematunnid: erinevatel teemadel loodud teematundide metoodilisi materjale saavad programmis osalejad alla laadida ja lugemise edendamiseks lastega tegutsemisel kasutada. Teematundidest saab valida, kas kasutada tunni materjali terviklikult (ca 45-minutiline tund) või kasutada ja integreerida sealt erinevaid osasid oma tegevustesse – näiteks saab mängida lugemismänge, uurida illustratsioone, tutvustada raamatu teekonda idee sünnist kuni raamatukogusse jõudmiseni või teha ise lasteajakirja, seigelda muinasjuttudes jpm.

Lugemisisu programm on kestnud 6 hooaega ning viimasel hooajal osales selles 212 raamatukogu üle Eesti – nii väiksemaid maaraamatukogusid, maakondlikke keskraamatukogusid kui ka kooliraamatukogusid. Lugemisisuga nakatus üle 9600 koolilapse ja 240 lasteaiarühma. Raamatukogudes viidi läbi üle 2000 „Lugemisisu“ ürituse.

Raamatukogude registreerimine „Lugemisisu“ programmi on avatud kuni 26. augustini 2024 SIIN. Eelmisel hooajal osalenud raamatukogusid ei kanta automaatselt uue hooaja osalejate nimekirja. Kui soovite osalemist jätkata, registreeruge palun uuesti.

Lugemisprogrammiga liitunud raamatukogude esindajatele toimub 13. septembril stardikoolitus (virtuaalse ülekandega), kus tutvustatakse lugemisprogrammi, uuemat lastekirjandust ja programmiga kaasnevaid teematunde. Stardikoolitusel osalemiseks kohapeal saab registreeruda SIIN.

Lugemisprogrammi toetab Kultuuriministeerium. Lugemisprogrammi lisainfot leiab lastekirjanduse keskuse kodulehelt ja Facebookist.

Head lugemisisu!

Eesti Lastekirjanduse Keskus

Lisainfo:
Katrin Tõnisson
„Lugemisisu“ programmi koordinaator
katrin.tonisson@elk.ee

Juuni 2024. Maria Parr „Oskar ja mina. Kõik meie mängukohad“

Öeldakse, et lapsed ei hooli autorist – peaasi, et raamat oleks põnev ja kaasakiskuv. Siiski leidub kirjanikke, keda noored lugejad vägagi hästi teavad ning kelle teoseid oodata oskavad. Üks sellistest on kindlasti ka norra autor Maria Parr (s 1981). Kui tema esimesed jutustused „Vahvlist südamed“ ja  „Vilgukivioru Tonje“ 2013. aastal eestikeelsena ilmusid, rajasid need kiiresti tee meie laste südametesse ning õige pea küsiti raamatukogust ja -poest sama autori uusi raamatuid. Pikalt oodatud „Väravavaht ja meri“ (2018) tõi ka varasemad teosed taas  aktiivsesse lugemisse, mille ilmekaks tõestuseks on 2021. aastal ilmunud kordustrükid. Pole kahtlust, et hiljuti raamatupoodidesse jõudnud „Oskar ja mina“ endale vähemalt sama palju lugejaid leiab.

Suur õde ja väike vend

Raamatu peategelaseks on 8-aastane Ida, kes elab väikeses armsas linnakeses künkaharjal kõrguvas suures punases, natuke vanamoodsas ja ligadi-logadi majas. Peale tüdruku elavad seal ka tema ema-isa ja 5-aastane väikevend Oskar. Ida püüab olla igati tubli ja suur, vahel väljendub see küll pisukeses kamandamises, teinekord aga pigem hoolitsemises. Nii näiteks on just Ida otsustaja, millal alumisel naril magav vend tule õhtul kustu vajutab ja nad magama jäävad, samas aga peab tüdruk ka vaatama, et hajameelne Oskar koolist koju tulles oma koti ikka kaasa võtab, mitte sinna ei unusta, ning andma talle teada asjadest, millest täiskasvanud lastele rääkida ei taha. Vahepeal on see kamandamine ja hoolitsemine Ida jaoks võimestav, aeg-ajalt aga ka hirmus tüütu. Eriti siis, kui tema kamp Oskari järgi oodata ei taha või vend sõprade ees esinema kipub, kuid venda üksi jätta ja temast mitte hoolida tüdruk samuti ei suuda. Teinekord osutub poiss aga üllatavalt nupukaks ja ettevõtlikuks, nii et Idal ei jää muud üle kui imestada ja oma väikese venna üle uhkust tunda.

Nii kulgetaksegi tõhusa paarisrakendina üheskoos läbi argiste ja vähemargiste hetkede: võideldakse kummitustega, põetakse kõhugrippi, käiakse jõesafaril, mängitakse männionnis jne. Kui siis aga ema vend Øyvind raske haiguse tagajärjel sureb, tuleb lastel esimest korda elus suure kaotusega toime tulla, sellega leppida. Ida mõistab, et vähemalt samapalju kui Oskaril õde, on temal vaja venda, kes vaatamata oma väiksusele võib rasketel hetkedel suureks toeks olla.

Tõetruu ja siiras elukujutus

Parr peegeldab õdede-vendade omavahelisi suhteid tõetruult ja siiralt. Ilmekalt toob ta esile, et vaatamata üksteise armastamisele ei pruugi igapäevane läbisaamine olla üksüheselt toetav ja idülliline. Võivad ju õrnemate tunnetega põimuda ka kadedus, enesekehtestamine, viha jm. Kirjanik oskab neid tundevirvendusi suurepäraselt analüüsida ja lugejale edasi anda, vaatamata sellele, et läbielajate endi jaokski ei pruugi need selged ja arusaadavad olla.

Parri kirjutatut armastatakse ka tema aususe ja otsekohesuse pärast. Autor ei karda tuua päriselu noorte lugejate ette nii nagu see on, ilma ilustamata ja varjamata. Ta ei salga maha elu keerukamaidki teemasid ning räägib neist lastele arusaadavalt ja edasiviivalt. On ju näiteks haigusi või surma kajastades oht muutuda  pealiskaudseks või kunstlikult pisaraid kiskuvaks. Seevastu Parr on nii surma kui armastust, aga ka laiemalt hoolimist ja sõprust käsitledes asjalik ja otsekohene, kuid mõjub samas nii lastele kui täiskasvanud lugejatele äärmiselt liigutavalt ja kaasahaaravalt. Eriti ohtralt äratundmisrõõmu  pakub ta aga neile, kes on ise õde või vend.

Ülemlaul lapsepõlvele ja õdedele-vendadele

 „Oskar ja mina“ on ülemlaul lapsepõlvele, ühe olulisema eluperioodi muredele ja rõõmudele. On ülemlaul õdedele ja vendadele ning nendevahelistele suhetele, millel imeline võime sind läbi elu kanda. Või nagu Ida ja Oskari ema ütleb: „Sest kui sa kunagi väga-väga vanaks saad, nii vanaks, et  oled peaaegu kõike kogenud, nii vanaks, et sa lebad hooldekodus oma voodis ja mõtled elule tagasi, siis on see onn, kus sa koos Arvidi ja Oskariga mängisid, kõigist su mälestustest kõige suurem ja tähtsam.“

Tõlkinud Riina Hanso

Illustreerinud Åshild Irgens

Kirjastus Eesti Raamat 2024, 203 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Tänavused Sten Roosi muinasjutuvõistluse võitjad on selgunud

Eesti Lastekirjanduse Keskuses kuulutati laupäeval, 8. juunil välja 32. Sten Roosi nimelise muinasjutuvõistluse võitjad. Kokku saadeti võistlusele 241 muinasjuttu vabalt valitud teemal ning osalejaid oli 61 koolist. Kõige agaramad muinasjutukirjutajad olid Tabasalu Koolist ja Türi Põhikoolist.

Tänavuse muinasjutuvõistluse esimese koha sai Gerli Grau Palivere Põhikooli 9. klassist muinasjutu „Metsloomade laulupidu“ eest. Teise koha vääriliseks hindas žürii Tabasalu Kooli 4. klassi õpilase Harriet Luure muinasjutu „Jänese julgustükk“. Kolmandale kohale tuli Elsbet Steinberg Tallinna Reaalkooli 5. klassist oma muinasjutuga „Karli kratt“.

„Steni muinasjutuvõistlus pakub meile omal kombel hea läbilõike sellest, mida lapsed loevad ja ekraanidelt vaatavad. Samuti pildi sellest, mis neile oluline on. Olulised on eeskätt loomad, eriti kassid ja koerad, ning sõprus. Vähenenud on tuntud muinasjuttude kaasajastatud versioonide hulk, kasvanud võitlusfantaasia temaatika. Lapsed tõstavad oma loomingus esile headust, ühtehoidmist ja mõistmist ning nutikust, millega kurjale vastu astuda,“ märkis žüriiliige Krista Kumberg.

„Üks teema, mis paistis siit-sealt läbi käivat, on laste mure oma vanemate ja täiskasvanute pärast. Lapsed sooviksid veeta rohkem aega oma pere ja vanematega. Nad leiavad, et täiskasvanud on liiga murelikud ja keskenduvad hästi palju tööle, ja otsivad sellele kõigele lahendusi,“ lisas žüriiliige Kätlin Vainola.

Lisaks esikolmikule anti välja veel eriauhinnad Haapsalu Linnavalitsuselt, ajalehelt Lääne Elu, Läänemaa Keskraamatukogult, ajakirjalt Hea Laps, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivilt, Eesti Lastekirjanduse Keskuselt, Ann Roosilt ja Leelo Tunglalt ning ka žüriiliikmetelt endilt.

Žüriisse kuulusid Krista Kumberg Läänemaa Keskraamatukogust, Kätlin Vainola ajakirjast Hea Laps, Risto Järv Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivist ning Tiina Undrits ja Ülle Väljataga Eesti Lastekirjanduse Keskusest.

Muinasjutuvõistluse algatasid aastal 1993 Haapsalust pärit Ants ja Ann Roos oma poja Steni mälestuseks. Alates 2018. aastast korraldab võistlust Eesti Lastekirjanduse Keskus.

Tutvu võitjate täisnimekirjaga siin.

Asta Kass „Pahupidi puhkus“ (1983)

Asta Kassi „Pahupidi puhkus“ oli teos, mis koduselt raamaturiiulilt justkui ise su kätte hüppas niipea, kui kooliaasta lõpuaktus peetud sai ja suvealguse vabanemistunne meeli valdas. Vajadus millegi toreda, lõbusa ja lobeda järele kutsus ikka ja jälle vaatamata teose kohatisele pähe kulumisele kaasa elama remondi eest linnakodust pagendatud kaksikute Heleni ja Marguse suvesekeldustele maal vanaema juures.

Esialgi tundub lapsi ees ootavat tavapärane rahulik suvepuhkus vanaema, tema kitse Midri, kass Miiu ja tagasihoidliku peenramaa seltsis. Siis aga selgub, et samal ajal tuleb vanaema juurde taastuma ka tema kadunud abikaasa Arturi ema, kes on hiljuti insuldi saanud. Hädise hooldust vajava vanema naisterahva asemel saabub aga igati särtsakas ja ettevõtlik Roosimemm, kes noorte ja veel nooremate elule ohtralt värve lisab. Nii näiteks organiseerib ta kaaskondsed kodukaunistamise kuust osa võtma ja erilise põhjalikkusega kartuleid muldama. Kõige tipuks korraldab Roosimemm veel kolhoosi lasteaia puhkuse ajaks majja mudilaste hoiu, mis elanikel hetkegi puhata ei lase. Kui siis aga ühel hommikul sündmuste katalüsaator ootamatult kadunud on, valdab kõiki asjaosalisi mõnusa rahutunde asemel hoopis eriskummaline tühjus.

Teose suurimateks plussideks on värvikas karakterikujutus ja muhe vestelik jutustamisviis. Tegelaskujud, eesotsas Roosimemme ja vanaemaga, on küll karikatuursed, kuid siiski esitatud soojalt ja südamlikult. Autor kutsub lugejaid arvestama igasugu inimestega, sõltumata nende vanusest, soost, iseloomuveidrustest või muudest omapäradest. Jutulaad jätab aga mulje, justkui Margus ise istuks su kõrval ja pajataks juhtunust. Niivõrd elavalt ja värvikalt, et kogu sündmustik iseenesest filmina silme ees jooksma hakkab, on Asta Kass selle teose kirja pannud.

Eks ole varasematel või hilisematel aegadelgi vahvaid suveseiklusi kirja pandud. Meenutatagu siinkohal näiteks Jaan Rannapi „Maari suve“ (1983), Ilmar Tomuski „Pöörast puhkust Parakatkus“ (2010) või Andrus Kivirähki jutustust „Oskar ja asjad“(2015).  Asta Kassi teosel on nende seas oma kindel koht. Pole ju lustakaid suveraamatuid kunagi liiga palju.

Eesti Raamat 1983

Tiritamm 2006

Ühinenud Ajakirjad 2021

Illustreerinud Edgar Valter

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm