Postimees AK, 28. november 2015
Viimaste aastate eesti lastekirjanduses mõjukamas rollis olnud jutukogumikud on küll igati tasemel, kuid vahel tahaks lühikese, hakitu ja lööva asemel lugeda ka midagi pikemat, läbitöötatumat ja voolavamat. Igatsus süvenemise, mõtestatuse ja pikema loo järele saab rahuldatud, kui võtta kätte Andrus Kivirähki verivärske lastejutustus „Oskar ja asjad”.
Raamatu peategelaseks on Oskar, kel lasteaed seljataga ja kool peagi algamas. Kuna ema läheb Ameerikasse, isa on aga sunnitud tööl käima, tuleb poisil minna maale vanaema juurde. Kaugel elava vanaemaga, keda perekond harva külastab, pole aga Oskaril sidet tekkinud. Koju unustatud mobiiltelefon on poisile sarnaselt paljude eakaaslastega justkui turvaese ja selle puudumine süvendab tema hüljatust veelgi. Õnneks suudab poiss trööstitust olukorrast väljapääsu leida – asjadega rääkimise telefon muudab poisi elu rikkamaks ning aitab ühtlasi leida tee vanaemani.
Raamatututvustustest ja intervjuudest jäänud mulje, et tegemist on millegi ülimalt naljaka, lustliku ja lõbustavaga, mureneb teost lugedes tasapisi, kuid järjekindlalt. Loomulikult on teoses palju kentsakalt värvikaid tegelasi. Nii näiteks kohtume röövliks hakanud naelaga, kellest saab poisi soovitusel kuuri kuulsaim näitleja, rännuhuvilise tooliga, kes majavälist elu esialgu võimatuks, peale õueskäiku aga lihtsalt räpaseks peab, politseinikust põrandaharjaga, kes viimasedki tolmurullid voodialustest ja toanurkadest üles leiab jne jne. Ometi kannavad teose põhisüžeed just lüürilisemad kohad. Teose algus, mil isa Oskari lapse jaoks võõraks jäänud vanaema juurde jätab, on hingekriipivalt valus. Köitvalt kirjeldab autor poisi lausa eksistentsiaalset üksildust maailmas, kus kõik on võõras ja tundmatu. Kaasakiskuvad on stseenid, milles kirjeldatakse Oskari igatsust millegi seni veel tundmatu järele. Seda rahutukstegevat igatsust kehastab nii otseses kui ülekantud tähenduses õhku täis punane õhupall, mis kaselatva takerdununa on küll silma-, kuid mitte käe- ja abistamisulatuses.
Lisaks üksinduse või üksilduse teemale kerkivad teravalt esile ka pealesunnitud sotsiaalsuse küsimused. Oskari isa ja vanaema arvavad, et poiss saab olla õnnelik vaid siis, kui ta leiab ümbruskonnast mängukaaslasi. Täiskasvanud õhutavad teda ühtlugu teiste külapoistega seltsima – jalgpalli mängima, mürama, õues ringi jooksma. Oskari jaoks on see aga tõeline piin, ta ei suuda suhestuda nende võõraste lastega. Täiskasvanuilt ei oota keegi, et nad kohe teistega suhtlema hakkaks ainult sellepärast, et nad sobivas vanuses on, nendib ta ja loob endale maailma, kus teda vajatakse. Siis on tal mugav, hea ja turvaline.
„Oskar ja asjad” on hästi lahtine, rohkeid tõlgendusvõimalusi pakkuv teos. See on kui sibul, mille üha uued kihid avanevad lugedes üksteise järel. Esmasele reaalsuse tasandile lisandub Oskari fantaasiatasand, meenutused minevikust ja paralleelid erinevate kirjandusteostega, eriti muinasjuttudega.
Ka teose lõpp on veetlevalt avatud. Oskar jääb ikka maale, asjadega rääkimise telefon jääb poisile alles, nagu ka lootus kohtuda kaseladvast lahkunud punase õhupalliga. Alus uuele, sisukale suhtele vanaemaga on samuti loodud. Siin on poisile abiks vanaema kadunud kihlasõrmuse jutustus noorest jäätist armastavast tüdrukust, mitte sibulast pungil kotletipurakaid pistvast vanaemast.
Anne Pikkov on olnud selle raamatu illustraatoriks kindlasti parim valik. Tema minimalistlikud, vaid kolme tagasihoidlikku värvi kasutavad pildid muudavad asjade maailma elavaks ning sobivad suurepäraselt Kivirähki fantaasiarikka tekstiga. Siiski jääb mõnel juhul häirima vastuolu teksti ja piltide vahel. Nii näiteks on tekstis juttu vanast jalgrattast, millel sadul puudub, pildil aga lükkab Oskar jalgratast, millel see kenasti olemas. Samuti on suhkrutoosi armunud koorekann kirjelduses valge ning väikseid roosasid liblikaid täis maalitud kõhukesega, illustraatori kujutatuna on kööginõud aga tumehallid siniste lilledega. Kuid mine tea – ehk on see hoopis kirjaniku ja kunstniku kaval plaan lapsi kaasatuna hoida?
Viimaste aastate tõlkelasteraamatuis on olulisel kohal just laste ja vanainimeste suhted. Norralase Maria Parri „Vahvlist südamed” ja „Vilgukivioru Tonje”, inglase David Walliamsi „Gängstamemm” ja ameerika autori Jennifer L. Holmi „Kuldkala number 14” on vaid mõned teosed, mis käsitlevad seda temaatikat. Eesti autoritele pole aga aines siiani huvi pakkunud. Nüüd, raamatus „Oskar ja asjad” läheneb Kivirähk teemale omanäoliselt ja eeskujuvabalt. Ta segab võluvalt fantaasiat ja reaalsust, huumorit ja nukrust, põnevust ja lüürilisemaid hetki. Ta on loonud vahvalt laiahaardelise ja fantaasiat käivitavate lünkadega teose, mis mängib lugeja tunneteskaala laial ulatusel. See on meeliköitev ja mõtlevapanev teos, mida tasub lugeda nii noortel kui ka pisut vanematel.
Illustreerinud Anne Pikkov
Välja andnud kirjastus Film Distribution OÜ
296 lk
Jaanika Palm, lastekirjanduse uurija
Esmaspäeval, 30. novembril 2015 kell 16 avatakse Eesti Lastekirjanduse Keskuses Soome naivistide jõulunäitus „Südamega tehtud – valgust & rõõmu!”
20. novembril 2015 kell 9-16 toimub Tartu Kutsehariduskeskuses koolitus „Raamatu sisse minek“, mis tematiseerib laste lugemise edendamist.
4.–20. novembrini leiab Viinis aset lastefestival Lesofantenfest 2015. Festivali raames toimusid töötoad, mida juhendasid eesti illustraatorid Piret Raud ja Kertu Sillaste.
Tänavu Itaalias ringlev Eesti lasteraamatuillustraatorite Grimmi muinasjuttudest inspireeritud näitus „Elas kord…” jõudis Materasse, mis on valitud Euroopa Kultuuripealinnaks 2019. Näitus avati 6. novembril 2015 Matera linna ühes kauneimas koobasgaleriis Casa Cava.
Kolmapäeval, 11. novembril 2015 kell 15.00 kuulutatakse Eesti Lastekirjanduse Keskuses välja lasteraamatukonkursi „Põlvepikuraamat” võitjad. Viiendat korda toimuva konkursi korraldajateks on Kultuuriministeerium, kirjastus Päike ja Pilv ning Eesti Lastekirjanduse Keskus. 