Ei juhtu just kuigi tihti, et meie lastekirjandusväljale ilmub näidend, veel harvem aga tuleb ette, et tegemist on värsivormilise teosega. Pikemad värssjutustused on meie lastekirjanduses küll läbi aegade au sees olnud (Karl August Hindrey, Felix Kotta, Manivald Kesamaa, Ellen Niit, Heljo Mänd jt.). Viimastel aastatel on tajutav isegi teatav renessanss:  Anti Saare „Suur koogitegu“ (2020) ja „Õudne lugu“ (2022) ning Indrek Koffi enda „Kuhu lapsed said?“ (2021) on selle ilmekaimad näited. Lastele mõeldud värssdraamasid, nagu autor oma teost ehk veidi irooniliseltki nimetab, aga õigupoolest ei meenugi. Raamatukogude kataloogid toovad selle märksõna all välja pigem William Shakespeare’i „Hamletit“, Henrik Ibseni „Peer Gynti“ jm täiskasvanutele mõeldut.

Luulekeel näidendivormis

Ei luulekeel ega näidendivorm ole Koffile varasemast võõras. Luuletusi on ta avaldanud nii lastele kui täiskasvanuile („Vana laul“ 2006; „Eestluse elujõust: hüsteeriline traktaat“ 2010 jt), näidendeid aga kirjutanud peamiselt koostöös kirjanikust abikaasa Evaga (nt „Laste hotell“ 2010, „Tagasi“ 2020, „Hommikuvalgus“ 2022). Nende kahe kirjutusviisi ühendamine on aga Koffi loomingus esmakordne.

„Issi!“ sai tuule tiibadesse Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistluselt, kus see jäi žüriile silma hoogsa värsi, nõtke keelekasutuse ning mänguliste ja põnevate kujunditega*. Tõepoolest, Koffi riimid on leidlikud ja üllatusi pakkuvad, sõnavara rikas ja keelekasutus uskumatult loov. Seostades ja miksides erinevatest keelekihtidest pärit materjali, on luuletaja suutnud need meisterlikult sidusaks, mõnusate üllatusampsudega tekstiks ühendada. Nii on tema kirjutatu suupärane ja lihtsasti loetav. Siiski võib näidendi omaette lugemine vastuvõtjalt teatavat vilumust nõuda, et suuta värsirütmi kaotamata tegelaskujusid ja nende öeldut eristada. Et aga üldjuhul ongi näidendid, olgu nad siis proosa- või luulevormis, mõeldud lavale, siis ärkab ka Koffi teos eriliselt ellu siiski ettekantuna. Seda näitas ilmekalt raamatu esitlus-ettelugemine 1. veebruaril Eesti Noorsooteatris, kus kirjaniku enda kõrval esitasid teksti ka tema lapsed Maria Ehrenberg ja Joonas Koff ning näitlejad Lee Trei ja Taavi Tõnisson. Kuna „Issis!“ on parasjagu tegelasi (kokku 11, kellest üks on nn kolmiktegelane „Paber, tint ja sulg“), sobib see tõenäoliselt imehästi ka koolilavadele, eriti kuna näidend pakub võimalusi lapselikuks mängulustiks ning värsivorm aitab lastel teksti paremini meeles hoida.

Lapsemeelsus ja mängulust kui elurõõmu allikad

„Issi!“ keskmes on keskmine perekond: ema Sille, isa Kalle ja nende lapsed Pelle ja Pille. Ühel õhtul ei õnnestu poeg Pellel isa Kalle asukohta kuidagi tuvastada. Et ema on päevatööst väsinud ja vajab veidigi oma aega, jääb isa leidmine laste hooleks. Issipäästeretke jooksul puutuvad lapsed kokku erinevate hirmude ja ahvatlustega, kuid keskendudes eesmärgile õnnestub neil isa siiski üles leida, teda kinni hoidnud kohustuste koorma sidemeist vabastada ja tagasi koju tuua. Nüüd, kui kogu pere on jälle koos, tõdetakse: rohkem õnne ühte tuppa vist ei mahugi.

Teos on mõtteliseks järjeks kirjaniku eelmisele raamatule, värssloole „Kuhu lapsed said?“. Kui siin läksid ühest kenast linnast kaotsi lapsed, siis raamatus „Issi!“ kaob jäljetult isa. Kadumise põhjuski on sarnane – mattumine kohustuste alla. Kui eelmises teoses jagasid lastele käske ja keelde täiskasvanud, kes nõnda nende mängurõõmu tapsid, siis kadunud isa on justkui ise kohustused tekitanud ja nõuded esitanud ning püüab nüüd nende enda seatud reeglite järgi elada. Loo lahenduseski võib märgata teatavat sarnasust. Lapsed toob linna tagasi lapselikkus, mängulust ja niisama-aeg, mis on oluliseks faktoriks ka isa tagasitulekus, kuigi siin, tõsi küll, peavad lapsed isale veel tublisti juhatust andma: „Õpetame talle, kuidas olla laisavõitu,/ mängida ja molutada, mitte miskit tahta!/ Meie seltsis logelema jälle õpib kah ta.“ Koff on ise esile toonud, et raamatu sünnis mängiski suurt osa see, et ta ise on vahel kippunud nii inimese kui ka isana kergelt kaotsi minema, mis ajendas teda esitama suuremat küsimust selle kohta, kuhu me siis ikkagi kaome ja kuidas meid sealt „kusagilt“ tagasi tuua*.

Leidlik kujundus ja särtsakad pildid

Lisaks sisulistele karakteristikutele, mis laseb paralleeli tõmmata kahe jutustatud loo vahel, luuakse raamatute vaheline ühendus ka illustratsioonide, kujunduse ja sama formaadi kasutamisega. Nagu Koffi tekst, paistavad leidlikkuse poolest silma ka Dan Mikkini kujundus ja Elina Sildre pildid. Kuigi kunstnik kasutab sarnaselt värsslooga „Kuhu lapsed said?“ punast ja sinist värvi, on „Issis!“ valitud hoopis teised toonid, mis mõjuvad praeguses lasteraamatusituatsioonis värske ja uudsena. Armas nüanss on „Tsirkuse“-laadne issipäästeretke mäng raamatu sisekaanel ning vahvad raamitud pildid. Pildiallkirjad mõjuvad omaette võetuna kui mõtteterad või aforismid, näiteks „Asendamatud inimesed on täiesti olemas“, „Vapra lapse süda sosistab kõik õigesti“, „Pärast puurielu tead, mismoodi maitseb vabadus!“ On hea mõte need edasiseks tallele panna.

* https://raamatud.postimees.ee/7944682/indrek-koff-esitleb-uut-naidendiraamatut-mis-sundis-korraga-murest-ja-roomust

Illustreerinud Elina Sildre

Kirjastus Härra Tee & proua Kohvi 2023, 87 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm