Hüppa põhisisu juurde

Eduard Vilde „Minu esimesed „triibulised““ (1904)

Tänavu möödub 120 aastat Eduard Vilde märgilise jutu „Minu esimesed „triibulised““ esmakordsest ilmumisest ajalehe „Uudised“ joonealuses. Vilde oli selle kirjapanemise ajaks juba tunnustatud kirjanik. Ilmunud olid nii „Külmale maale“ (1896) kui kaks esimest osa nüüdseks Vilde peatööks peetavate ajalooliste romaanide triloogiast: „Mahtra sõda“ (1902) ning „Kui Anija mehed Tallinnas käisid” (1903). Nii ongi juba omaette põnev küsimus, mis ajendas Vildet oma suurte romaanide vahele seda nappi lugu kirjutama. Võibolla soovis ta kirjutamisaja ebaõiglust kiiremini loetavas vormis esile tuua ja nõnda laiemate ringkondade võitlusvaimu kasvatada, ehk pakkus lühipala vorm talle meeldivat vaheldust pikemast proosast või tahtis kunagise ehk ebameeldivagi mälestuse endast eemale saada, kes teab. Olevat ju Vilde loo algimpulsiks Muuga mõisapargi tiigil metsaülema poja Henniga peetud merelahing, mis päädis tulevasele kirjanikule rikutud riiete eest sugeda saamisega.*

Napp küll, kuid kaasahaaravalt elava kirjelduse ja laia tundeskaalaga on see Vilde lugu. Alates juba esimestest hetkedest, mil seitsmeaastane aidamehe poeg Eedi saab kaasa elada ema ja isa rõõmule, et nende laps on mõisarahva poolt välja valitud olema noorhärra mängukaaslane oma kasitud olemise ja suurtsugu vaimu pärast. Peagi aga tunneb poiss suurt pahameelt, kui seesama uhke ema üritab teda palis küürida ja pigiharjaga kammida, seejärel küll rõõmustades poega pühapäevariiete selga panemisega. Mõisarahva ees muutub poisi üürike rõõm oma parimatest riietest aga kiiresti häbiks, kui ta võrdleb oma kehakatteid noorhärra uhke madruseülikonna ja hõbepannaldega kingadega. Veel suurem häbi võtab aga Eedi üle võimust siis, kui ta mütsi peast võtta unustab ja ema seda tema eest tegema peab. Esialgu talub poiss vanemate meeleheaks noorhärra kiusu, kuigi see paneb tema kannatuse tõsiselt proovile. Viimaks aga Eedi kannatus katkeb, mis viib tulise vihastumise ja magusa kättemaksuni. Kui siis kogu külarahvas Villi kisa peale kohale tormab, ei tunne Eedi oma tegude pärast piinlikkust, vaid teda kirjeldatakse kui vangi, kes mõisahärra ette nähtud karistuse isa käe läbi vastu peab võtma.

Vilde loo aegadeülesuse ühe põhjusena võib näha seda, et ta kirjeldab üldinimlikke olukordi ja tundeid, mis meile kõigile tuttavad. Eks ole ju igaüks, elagu ta millisel ajal tahes, tajunud ebaõiglust või tundnud end vahel alaväärsena. Plusspunkte lisab ka avatud tekst, mis lubab lugejal iseennast ja oma aega sinna sisse lugeda ning mõtiskleda selle üle, kuidas teha võrdsemat, õiglasemat maailma. Küllap seepärast ongi see jutuke enam kui sajand vastu pidanud ja seejuures nii mitmeid raamatukunstnikke inspireerinud.

* Elle-Mari Talivee. „Minu esimesed „triibulised““. Eesti lastekirjanduse kuldvara. Eesti Lastekirjanduse Keskus, 2018, lk 24-25.

Väljaanded omaette raamatuna:

Pääsuke, 1925 (ill. Helmut Valtman = HA-VE). Kättesaadav ka veebis: https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:441018/375833/page/3  

Eesti Riiklik Kirjastus, 1951, 1956 (ill. Richard Kaljo)

Eesti Raamat, 1964 (ill. Peeter Ulas)

Eesti Raamat, 1973 (ill. Enno Ootsing)

Tänapäev, 1999 (kaas Piret Niinepuu-Kiik)

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Loe lähemalt

llon Wiklandi nimelise noore kunstniku preemia võitis Mirtel Maasikas

5. veebruaril, Ilon Wiklandi 94. sünnipäeval kuulutati Haapsalus Iloni Imedemaal välja Ilon Wiklandi nimelise noore kunstniku preemia konkursi laureaadid. Žürii hinnangul pälvis võidu sel aastal Mirtel Maasikas, kes on Rocca al Mare Kooli ja Sally Stuudio õpilane. Teise koha pälvis Triinu-Liis Urgard Kohila Gümnaasiumist ning kolmanda koha Mirel Kallas Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumist. Eriauhind anti välja Robi Mäeperele Haapsalu kunstikoolist.

Konkurss toimus kümnendat korda. See on ellu kutsutud eesmärgiga innustada noori kunstiõpilasi nende loomerännaku alguses. Noortel tuli esitada üks töö vabalt valitud teemal ning vähemalt kaks illustratsiooni. Seekord anti konkursil osalejatele ülesandeks teha illustratsioonid eesti rahvajutule “Kullalaev” raamatust “Õnneliku inimese särk. Eesti rahvajutud”, mille on koostanud ja ümber jutustanud Piret Päär.

Žüriiliikmete Tea Tammelaane, Viive Noore, Krista Kumbergi, Karin Mägi, Triin Soone, Katrin Ehrlichi ja Urmas Viigi sõnul on noored kunstnikud väga andekad ja läbi aastate on konkursi tase olnud rõõmustavalt kõrge. Seetõttu ei ole lõplikku valikut kunagi väga lihtne teha. Seekord esitas konkursile oma tööd 51 noort kunstnikku. Osalejaid oli üle kogu Eesti – Arukülast, Haapsalust, Kohilast, Koselt, Kuressaarest, Lasilast, Maardust, Orissaarest, Pärnust, Põlvast, Sauelt, Tallinnast, Tartust, Viljandist. 

Konkursi võitis Mirtel Maasikas, kes õpib Rocca al Mare Koolis ja Sally Stuudios. 

15-aastase Mirtel Maasika puhul mainis žürii, et tegemist on väga andeka noore kunstnikuga, kes on oma detailirohketes töödes suutnud oskuslikult kokku sulatada erinevaid stiililahendusi. Rahvajutu kujutamine kaasaegse pildikeele abil mõjub põnevalt ja värskelt. 

Teise koha pälvis Triinu-Liis Urgard Kohila Gümnaasiumist. Tema juhendaja on Anu Roosild.

18-aastane Triinu-Liis Urgard jäi žüriile silma väga hea joonistamisoskuse poolest. Tema tööd on põnevalt detailirohked ja väga hea koloriidiga. Oskuslikult on edasi antud karakterite emotsioone. 

Kolmanda koha pälvis Mirel Kallas Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumist. 

17-aastane Mirel Kallas paistis silma väga osavalt detailide ja fooni kokku sidumises. Ootamatud rakursid mõjuvad vaatajaile väga põnevalt. 

Konkursi 1000 euro suurune auhinnafond otsustati seekord jagada kolme esikoha vahel võrdselt. Lisaks sai laureaat Eesti Lastekirjanduse Keskuse poolt välja pandud Anne Linnamäe originaaltöö.

14-aastane Robi Mäepere sai ära märgitud, sest erinevate käekirjadega tööd tõid esile tema paljutõotavad stiiliotsingud. Sümpaatselt ja huviäratavalt mõjus kompositsiooniline võte paigutada lugu ühele pildile. Tema juhendaja on Aide Leit-Lepmets.

Traditsiooniliselt avatakse Iloni Imedemaal koos konkursi tulemuste välja kuulutamisega ka näitus parimatest töödest. Näitus avati II korruse saalis. Väljapanekuks valiti välja vähemalt üks töö kõigilt osalejatelt. Näitus avati koos võitjate väljakuulutamisega 5. veebruaril ning jääb avatuks 31. märtsini.

Varasemalt on konkursi auhinna pälvinud Liisamari Viik Pärnu Kunstikoolist, Anna-Liisa Sääsk Viljandi Kunstikoolist, Aliis Vatku Haapsalu Kunstikoolist, Artur Anniste Sally Kunstistuudiost, Kai-Melli Kapten Türi Põhikoolist, Kassandra Laur Kose Kunstikoolist, Marlene Schwindt Haapsalu Põhikoolist, Meeli Maria Viikmaa Märjamaa Muusika- ja Kunstikoolist, Annleen LeesmaMärjamaa Muusika- ja Kunstikoolist, Saara VäliOrissaare Gümnaasiumist, Jane Mustrik Võru Kunstikoolist, Marie Martine Lupp Võru Kunstikoolist, Elise Lissel Pähkel Vanalinna Hariduskolleegiumist, Mirel Kallas Pärnu Rääma Põhikoolist ja Kirke Kirt Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumist.

Fotol tänavuse Ilon Wiklandi noore kunstniku preemia võitja Mirtel Maasikas (autor: Laura Eichhorst)

Loe lähemalt

Näituse „Millest räägib linn“ haridusprogramm 1.–3. klassi õpilastele

Eesti Lastekirjanduse Keskuses on 5. märtsist kuni aprilli lõpuni üleval illustratsiooninäitus „Millest räägib linn“, mis näitab 20 tuntud illustraatori töid neljast Balti riigist. Iga kunstnik kutsub publikut linna lähemalt uurima ja lugema selle lugusid – kas tõelisi või kujuteldavaid. Keskus pakub algklassiõpilastele näituse põhjal haridusprogrammi, millele registreerimine on avatud kuni teematundide täitumiseni.

Näitusest inspireeritud haridusprogrammis arutame, mis teeb linnast linna ja milline on linn: minevikus-olevikus-tulevikus. Saame teada, mitu linna on Eestis ja uurime ka lähiriikide suuremate linnade nimesid. Kuuleme, milliseid lugusid linnast on raamatutesse kirja pandud ja ehitame valmis oma linna.

Teematunnis:

  • VAATAME näitust;
  • KUULAME lugusid ja helisid;
  • TEEME ISE maju ja ehitame oma linna.

Haridusprogramm on sobiv algklassiõpilastele ja sellele saab registreerida siin. Teematunnid toimuvad 11. märtsist kuni 3. maini 2024. Osalustasu on 6 eurot lapse kohta.

Lisainfo:  Katrin Tõnisson, Eesti Lastekirjanduse Keskuse programmijuht, 617 7233, katrin@elk.ee.

Läti illustraatori Liva Ozola illustratsioon „Linnadžunglis“ näituselt „Millest räägib linn“ (“Telling the City”)

Loe lähemalt

Praktilise loovkirjutamise töötuba lastekirjanik Liis Seinaga

Eesti Lastekirjanduse Keskus korraldab õpetajatele koolivaheajal praktilise loovkirjutamise töötoa, mis toimub lastekirjanik Liis Seina juhendamisel 26. veebruaril kell 12.00–15.00 aadressil Pikk 73, Tallinn. Koolitusele saab registreeruda siin kuni kohtade täitumiseni.

Loomingulisus on meis kõigis olemas. Sageli on vaja vaid väikest tõuget, et looming saaks sündida. Loovkirjutamise töötoas anname ülevaate erinevatest kirjutamisharjutustest, mis toetavad lapse loovust ning suunavad teda ennast väljendama talle kõige sobivamal viisil.

Teemad:

  • Inspiratsiooni leidmine ja materjali kogumine; 
  • Kirjutamisega seotud hirmud ning nende ületamine;
  • Kuidas luua kirjutamisharjumust?;
  • Erinevad kirjutamisülesanded, praktika ja tagasiside.

Töötoas osalemise tasu on 20 eurot.

Liis Sein on omandanud bakalaureuse kraadi Tallinna Ülikoolis andragoogika erialal. Hetkel töötab ta juhiabina Eesti Lastekirjanduse Keskuses. Lisaks põhitööle juhendab Liis keskuses laste loovkirjutamise ringi. Kirjutamisega on ta tegelenud kuusteist aastat ja täiendab end selles osas pidevalt edasi. Liis on kirjutanud näidendeid, dramatiseeringuid, stsenaariume ja muidugi lasteraamatuid. Praeguseks on temalt ilmunud kümme lasteraamatut „Kuidas Saara suureks kasvas“ (2017, Päike ja Pilv), „Vihmapilve suur soov“ (2018, Päike ja Pilv), „Saskia otsib värve“ (2019, Tammerraamat), „Minu tulevik Eestis“ (2021, Päike ja Pilv/Maxima), „Minu linn“ (2021, Päike ja Pilv), „Kartlik rebasepoeg“ (2021, Tammerraamat), „Maruvahva lasteaed“ (2021, Tammerraamat/Väike Päike lasteklubi), „Mona isepäine isa“ (2022, Pegasus), „Paberlaevuke“ (2022, Ärkel), „Ilus Karuema“ (2022, Tammerraamat).

Fotol Liis Sein (autor: Dmitri Kotjuh)

Loe lähemalt

Lastekirjanduse keskuses on avatud Arta Ozola-Jaunarāja isikunäitus

Kuni 2. märtsini saab Eesti Lastekirjanduse Keskuse saalis ja trepigaleriis vaadata läti kunstniku Arta Ozola-Jaunarāja raamatuillustratsioonide ja postmargipiltide näitust „Pildilugu“.

„Kuna tegemist on niivõrd laia ampluaaga kunstnikuga, siis võiks näitus pakkuda laiemat huvi ja olla isuäratav mitte ainult illustratsioonikunsti huvilistele, vaid ka kujundajatele ja margikogujatele. Kahjuks ei võimalda galerii piiratud pind eksponeerida tervet Lätis üleval olnud kunstniku juubelinäitust, aga mingi ettekujutuse tema loomingust see siiski annab,“ ütles näituse kuraator Viive Noor. „Kunstniku raamatuillustratsioonid on pilkupüüdvad ja detailirikkad, markidel kujutatu on aga oma täpsuses ja korrektsuses kunstiväärtusega entsüklopeediline materjal. Lisaks saame aimu, kui mitmekülgne on kunstniku huvi ja tegevusväli, milline väsimatu katsetaja ta on oma loomingus,“ lisas Noor.

Arta Ozola-Jaunarāja (1963) maalib ja joonistab, kujundab raamatuid, postmarke ja münte ning teeb raamatuillustratsioone nii lastele kui täiskasvanutele. Ta on lõpetanud Riia Rakenduskunsti Kõrgkooli rõivaste modelleerimise erialal (1982), Läti Kunstiakadeemia graafika erialal (1988) ja omandanud humanitaarteaduste magistrikraadi (2003).

Lapsepõlves oli tal unistus luua postmarke. Kolmekümne aasta jooksul on ta loonud umbes 100 Läti kultuuri ja looduse teemalist postmarki, mis on informatiivsed ja detailirohked. Artal on oskus arendada välja detaile ning võime luua erksaid sõnumeid – miniatuurseid lugusid Lätimaast ja tema rahva väärtustest ning ideaalidest.

Alates 1986. aastast on Arta osalenud rohkem kui 100 rahvusvahelisel ja kohalikul graafika-, raamatuillustratsiooni- ja disaininäitusel. Ta on Läti Kunstnike Liidu liige alates 1993. aastast.

Ta on leidnud rahvusvahelist tunnustust raamatuillustraatorina ja võitnud erinevaid rahvusvahelisi ja kohalikke auhindu.

Arta Ozola-Jaunarāja kauneid illustratsioone ja postmargipilte saab näha tema isikunäitusel „Pildilugu“ Eesti Lastekirjanduse Keskuse saalis ja trepigaleriis kuni 2. märtsini 2024.

Arta Ozola-Jaunarāja illustratsioon

Loe lähemalt

Eesti kirjanduse päeval loeme koos Kadri Hinrikuse raamatut „Taks ja Dogi“

Teisipäeval, 30. jaanuaril kutsuvad Eesti Lastekirjanduse Keskus ja Tuglase Selts taas kõiki osalema üleilmsel eesti kirjanduse kooslugemise päeval. Sel korral loeme Kadri Hinrikuse raamatust „Taks ja Dogi“ lugusid „Lõhnad“ ja „Matk“.

„Sel päeval loevad eestlased üle maailma üht ja sama eesti lasteraamatut, et väärtustada eesti kirjanduse tundmist ja eesti keele oskust. Nii saavad ka väliseesti lapsed tuttavaks samade lugude ja tegelastega, kes Eestis elavate laste ellu kuuluvad. Lastekirjanduse koos lugemine ühendab peresid ja põlvkondi ning eestlasi üle maailma.“ ütles Tuglase Seltsi koolitus- ja lõimumisjuht Järvi Lipasti.

Kooslugemise päeva tähistamise traditsioon tekkis neli aastat tagasi Tuglase Seltsi ideest lugeda eesti kirjanduse päeva tähistamiseks ette antud peatükke ühe armastatud lastekirjaniku teosest. 2021. aastal loeti näiteks Aino Perviku „Kunksmoori“, 2022. aastal Eno Raua „Naksitralle“ ja möödunud aastal Andrus Kivirähki „Sirli, Siim ja saladused“. Sel aastal on Kadri Hinrikuse „Taksi ja Dogi“ välja valitud lugusid võimalik lugeda lisaks eesti keelele veel soome, inglise, läti, vene ja ungari keeles. Tekstid leiab lastekirjanduse keskuse kodulehelt.

Kooslugemise päeva Facebooki sündmusel saab end osalejaks märkida ja jagada oma muljeid raamatust postituse, joonistuse või fotona teemaviitega #loemekoos2024. Aktiivsemate osalejate vahel loosib Eesti Lastekirjanduse Keskus välja auhindu.

30. jaanuar ehk eesti kirjanduse päev ja A. H. Tammsaare sünnipäev on alates 2023. aastast riiklik tähtpäev ja lipupäev. Selle eesmärk on väärtustada kirjanduse tüvitekste ning pöörata tähelepanu tänapäeva kirjandusele ja kirjanike rollile Eesti kultuuris ning ühiskonnas. Lisaks kooslugemisele toimub palju teisi päevale pühendatud sündmusi, mille kohta saab rohkem infot Kultuuriministeeriumi kodulehelt.

Loe rohkem kooslugemise päeva kohta siit ja osale üritusel Facebooki sündmuse kaudu.

Loe lähemalt

Arvustusvõistluse Kapsas võitjad on selgunud

Reedel, 26. jaanuaril kuulutati Eesti Lastekirjanduse Keskuses välja teist aastat toimunud  arvustusvõistluse Kapsas võitjad. Konkurss oli suunatud 6.–9. klasside õpilastele üle Eesti ja võistlusele saadeti kokku 88 tööd.

Võistluse idee autori ja žüriiliikme Jaanika Palmi sõnul tegi rõõmu osalejate suur arv, mis näitab noorte jätkuvat lugemissoovi ja vajadust oma elamusi teistega jagada. „Rohkelt oli arvustusi, mida iseloomustas hea analüüsi-, seostamis- ja kirjutamisoskus, kuid esile kerkisid need arvustused, milles autor oli leidnud omapärase lähenemisnurga või osanud olla põhjendatult kriitiline,“ ütles Palm.

Töid hinnati kahes vanuseastmes. 6.–7. klasside õpilaste hulgast tuli võitjaks Eliise Vunder Miina Härma Gümnaasiumi 6. klassist, kes kirjutas arvustuse Andris Feldmanise ja Livia Ulmani raamatule „Erik Kivisüda“. Teise koha pälvis Elis Männik Tallinna Mustamäe Gümnaasiumi 7. klassist arvustusega Timo Parvela „Varjude“ triloogia esimesele osale. Kolmandale kohale tuli Hõbe Arro Tallinna Muusika- ja Balletikooli (MUBA) 6. klassist arvustusega Katie Kirby teosele „Lottie Brooksi megakeerulised armumised“.

8.–9. klasside vanuseastmes jagasid esimest ja teist kohta 8. klassi õpilased Brenda Regina Reinaru Tartu Hansa Koolist ja Maria Mai Siimut Haapsalu Põhikoolist, arvustades vastavalt Maarja Astoveri raamatut „Kurat ja ingel mu õlal“ ja Steven Eomoisi teost ,,Nüüd on küll kõik!”. Kolmandale kohale tulid Otto Arro Loo Keskkooli 9. klassist, kes kirjutas arvustuse Trudi Trueiti raamatule „Avastajate Akadeemia: keelatud saar“ ja Melissa-Elise Kase Kadrioru Saksa Gümnaasiumi 8. klassist oma arvustusega Igné Zarambaité noorteromaanile „Süngete vete vaimud“. Ära märgiti Tartu Mart Reiniku Kooli 9. klassi õpilase Markus Kadaste raamatuarvustus KIWA teosele „Kummiliimiallikad“.

Eesti Lastekirjanduse Keskuse eripreemia sai Roosi Kõiv Miina Härma Gümnaasiumi 6. klassist J. K. Rowlingu „Jõulupõrsa“ arvustuse eest. Hea Lapse eripreemia pälvis Tallinna Prantsuse Lütseumi 6. klassi õpilane Emili Adriana Joost, kes arvustas Katrin Vanem-Joosti raamatut „Koerake pappkastis. Amy lugu“.

Žürii ja võistluse korraldajad tänavad ka õpetajaid, kes oma õpilasi innustasid konkursist osa võtma ning neid teosega töötamisel ja kirjutamisel toetasid.

Võistluse kutsus ellu Eesti Lastekirjanduse Keskus koostöös Õpetajate Lehe ja ajakirjaga Hea Laps ning see kestis 24. augustist 30. novembrini 2023. Konkursi eesmärk oli leida noori talendikaid raamatuarvustajaid, et ka tulevikus saaks meie kultuurilehtedest lugeda asjatundlikku lasteraamatukriitikat. Samuti soovisid korraldajad õhutada noori raamatute üle mõtteid vahetama. Võistlusele laekus kokku 88 tööd ning nende hulgast valis parimad välja 6-liikmeline žürii: Anna-Magdaleena Kangro ja Kätlin Vainola Heast Lapsest, Jaanika Palm, Ülle Väljataga ja Helena Kostenok Eesti Lastekirjanduse Keskusest ning Tuulike Kivestu-Rotella Õpetajate Lehest.

Parimaid arvustusi saab varsti lugeda ajakirjast Hea Laps ja Õpetajate Lehest.

Fotol arvustusvõistluse Kapsas 2023 võitjad koos ajakirja Hea Laps peatoimetaja Kätlin Vainolaga (autor: Tuulike Kivestu-Rotella)

Loe lähemalt

Marja-Liisa Platsi tööd valiti Bologna lasteraamatumessi illustratsiooninäituse finaali

Bologna rahvusvahelise lasteraamatumessi 58. illustratsiooninäituse konkursi finaali jõudis Eestist Marja-Liisa Plats.

Kokku esitati konkursile 3520 kunstniku tööd 81 riigist või piirkonnast üle kogu maailma. Žürii valis konkursi lõppvooru 346 finalisti, kellest üks on eesti illustraator. Lõplik näitusel osalevate kunstnike nimekiri selgub jaanuari lõpuks. 

Marja-Liisa Plats esitas konkursile illustratsioonid Ville Hytöneni raamatust „Maa, mille nimi on Hampampamm“ (2023, kirjastus Koolibri). Raamat räägib maast nimega Hampampamm, kus elab kirju seltskond kõiksugu olevusi. Siin on kodu leidnud Puutobik, Mutipoeg Marakratt, tibatillukesed kaasiklased, siisike nimega Hiisike ning soolaugaste taga nõgimustades koobastes redutav koletu Kleebo.

Bologna rahvusvahelise lasteraamatumessi illustratsiooninäitus toimus esmakordselt aastal 1967. Näitusel saab tutvuda kõige värskemate maailma trendidega lasteraamatuillustratsiooni valdkonnas ning uudistada nii kogenud raamatukunstnike kui uute andekate tulijate loomingut. Möödunud aastal valiti Bologna messi illustratsiooninäitusele Pamela Sameli „Toru“ raamatupildid ja 2022. aastal esindasid illustratsiooninäitusel Eestit Marja-Liisa Platsi tööd Triinu Laane raamatule „Luukere Juhani juhtumised“.

Lasteraamatumess toimub Itaalias 8.-11. aprillini 2024.

Marja-Liisa Platsi illustratsioon raamatule „Maa, mille nimi on Hampampamm“

Loe lähemalt

Jaanuar 2024. Arndís Þórarinsdóttir „Surmasõlm“

Aasta lõpus poelettidele jõudnud „Surmasõlm“ on meie lastekirjanduspildis nii mõneski mõttes eriline teos. Pole ju eesti keeles trükivalgust näinud kuigi palju islandi lastekirjandust, samuti ei leidu just ülemäära lasteraamatuid, mis käsitleksid sporti või uuriksid pere toimetulekut pereliikme raske diagnoosi saamisel.

Islandi lasteraamat üle hulga aja eesti keeles

Erinevalt teiste Põhjamaade lastkirjandusest ilmub Islandi lasteraamatuid meil häbematult vähe. Viimased sealsest kultuuriruumist vahendatud teosed – Þórarinn Leifssoni „Vanaema Huldi raamatukogu“ (2012, islandi keelest tõlkinud Kadri Sikk), Guðrún Helgadóttiri „Islandi trollilugu“ (2012, islandi keelest tõlkinud Piret Laas) ja Sigurður Örn Brynjolfssoni „Jääkaru Polli“ (2011, inglise keelest tõlkinud Liis Lepik) – jõudsid meieni üle kümne aasta tagasi. Nüüd on Islandi kirjanduskeskuse (Icelandic Literature Center) toel Maris Siineri suurepärases otsetõlkes jõudnud meie lasteni Arndís Þórarinsdóttiri jutustus „Surmasõlm“.

Kirjaniku kodulehelt (https://arnd.is/) selgub, et lisaks koostööle (laste)ajakirjadega ja tõlkimisele on Arndís Þórarinsdóttir avaldanud laste- ja noorteraamatuid juba alates 2011. aastast ning võitnud nende eest mitmeid kohalikke auhindu, sealhulgas Islandi lastekirjanduse preemia. „Surmasõlm“ on hetkel tema viimane ja ühtlasi ka auhinnatuim teos, mis lisaks eesti keelele on nüüdseks tõlgitud ka hollandi, ungari ja tšehhi keelde.

Vaimne ja füüsiline tervis

Lisaks eksootilisele päritolule teeb teose omapäraseks ka vaimse tervise küsimuste põimimine füüsilise tervise ja spordi teemadega. „Surmasõlme“ peategelane on täiesti tavaline koolipoiss Álfur, kes elab Reykjavíki eeslinnas Kópavoguris oma vanemate ja väikevenna Eikiga. Poisi ja tema parima sõbra Ragnari hobiks on sportvõimlemine. Ka Álfuri tädi, kellega poiss suurt hingelist sidet tunneb, on olnud võimleja, kuid tema karjäär on lõppenud olümpiamängudel kaamerate ees toimunud ebaõnnestunud hüppe tõttu. Sellest masendusse langemine on toonud kaasa ka peresuhete katkemise, kuid poisile pole peetud vajalikuks olukorda täpsemalt selgitada. Teadmata, millest kaugenemine on tingitud, igatseb Álfuri väga oma tädi muretust ja lustlikkust. Kaua ei suuda ta oma muret ka tädiga jagada, niivõrd piinlik, uskumatu ja ebaõige tundub poisile venna diagnoos. Eik vajab lihtsalt veidi rohkem kasvatamist ja järjekindlust, arvab ta.

Tabav pealkiri

Teose pealkiri kirjeldab ilmekalt olukorda, millesse pere satub – kõigi osaliste jaoks on see oma ettearvamatuses hirmutav. Ema tunneb end juhtunus süüdi olevat ja püüab poja tervist parandada igasuguste nippidega nagu ekraaniaja märgatav piiramine, vaid gluteenivaba toidu pakkumine, täielikult plastist loobumine. Álfur ja tema vanaema arvavad aga, et tegemist on vaid Eiki eripära, mitte haigusega ning tulu tõuseks põhjalikumast ja järjekindlamast dresseerimisest. Poisile ei mahu pähe, et tema nooremat venda tahetakse torgata mingisse eraldi kategooriasse ning tunneb hirmu, et ümbritsevad näevad edaspidi vaid Eiki puuet, kõrvalekallet, mitte teda kui isiksust. Olukorra teeb Álfuri jaoks keerukaks ka asjaolu, et tema kunagisel klassikaaslasel on olnud autism, kuid poiss pole temasse kuigi kenasti suhtunud. Kui aga ükski lähikondsete rakendatud võtetest Eiki puhul loodetud tulemust ei anna, tuleb perel lõpuks diagnoosiga lihtsalt leppida, end juhtunus mitte süüdistada ja uskuda, et kõik läheb hästi. Just nagu võimlemistreeninguil tuleb surmasõlme tehes end usaldada ja loota, et tehtud trennist on piisanud. Võibolla ei piisa sellest küll täiuslikuks maandumiseks, kuid sellest peab piisama, et mitte kaela murda.

Tuleb püsti tõusta ja uuesti proovida

Ka teine treeningute käigus Álfurini jõudnud tarkusetera on igaühel tavaelus rakendatav. Nimelt satub poiss enne otsustavat võistlust suurde ärevusse ega leia endas jõudu matile minna. Ta ei suuda ette kujutada, mis juhtub, kui ta kukkuma peaks. Erakordselt pühendunud treeningukaaslase Svalgeiri (kes muide osutub samuti autistiks) öeldud sõnad, et siis tuleb püsti tõusta ja uuesti proovida, aitavad Álfuril mitte muretseda eesootava pärast, vaid keskenduda sellele, mis on hetkes tähtsat ja toredat.

Vaatamata keerukatele teemadele on Arndís Þórarinsdóttiri „Surmasõlm“ vägagi võimestav raamat. Teos julgustab lugejaid oma võimetele vastavalt endast parimat andma, olgu siis spordis või muudes valdkondades, ning tegema seda, mida ise soovitakse, mitte seda, mida sinult oodatakse. On ju kõige olulisem olla õnnelik sellisena, nagu oled.

Tõlkinud Maarja Siiner

Kaanepilt Lóa Hlín Hjálmtýsdóttir

Kirjastus Hea Lugu 2023, 240 lk

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Loe lähemalt

Alide Dahlberg „Mutionu pidu“ (1926)

Värsslugu meie lastekirjanduse tuntuimast peokorraldajast, nagu Krista Kumberg* tabavalt väljendub, on küll vist üks neid tekste, mida iga Eesti inimene teab ja armastab. Enamasti ollakse sellega, tõsi küll, tuttav pigem viisistatuna.

„Mutionu pühadepidu“ ilmus esmakordselt lasteajakirja „Päiksetar“ ainumas, 1926. aasta märtsikuu numbris ning oli praeguseks populaarseks saanud kuuesalmilisest versioonist koguni kolm korda pikem ja mõnevõrra värvikam. Esmaversiooni kaheksateistkümnes salmis kirjeldatakse lisaks peole enesele ka selle aset leidmise aega, ettevalmistusi, mis hõlmasid nii õlle pruulimist, saiategu kui munade keetmist, ja peo hilisemat, ülemeelikumat faasi, milles tantsuhoos jänes siili käpale vajudes suurema kähmluse esile kutsub, nii et kaaren peolt paistes nokaga lahkub, põder aga koguni igaveseks lonkama jääb. Mine sa tea, ehk oligi tekst esialgu mõeldud mitte lustaka peokirjeldusena, vaid loodud pigem hoiatama noori lugejaid vägijookide tarbimise kahjulike mõjude eest.

1998. aasta Nukitsas teatab Andres Jaaksoo* „Mutionu pühadepeo“ algvariandi leiust. Tõenäoliselt sellest innustununa asus Reet Krusten* värssloo päritolu põhjalikumalt uurima. Siiski ei õnnestunud tal välja selgitada, millal, kuidas ja kes otsustas värssloost laiemasse käibesse läinud siivsama ja lühema variandi teha ning selle viisistada. Omajagu segadust on tekitanud ka teksti autorlus, kuna esmatrükis ilmus see vaid pseudonüümi A. all. Rahvaviisi kasutava lauluna on „Mutionu pidu“ 20. sajandi kolmekümnendatest alates koolilaulikus püsinud, kandes nii mõnelgi korral sõnade autori osas märget „Lastelehe järgi“ või „rahvaluule“. Kui teos esmakordselt omaette raamatukaante vahel välja anti, juhtus see Rootsis, Stockholmis 1954. aastal; raamatus on märgitud küll illustraator, kuid mitte teksti autorit. Kodumaal 1967. aastal eraldi raamatuna ilmunud variant kannab lõpuks Alide Dahlbergi (1891–1981) nime ja on autori poolt ka omaks tunnistanud. Kas aga teksti lühenduse autor on samuti tema ise või hoopis keegi teine, on tänaseni teadmata.

Esmatrüki teksti ilmestavad ajakirjas must-valged koomiksilaadis pildid, mille autorit pole märgitud. Omaette raamatutena ilmununa on tekst saanud illustratsioonid Raoul Linnult, Ilmar Linnatilt, Raivo Järvilt, Elina Sildrelt, Ülle Kuldkepilt, Priit Realt. Kui siia lisada veel kogumikes ilmunud illustratsioonid, võib kunstnikke olla lausa kümmekond.

Nii nagu illustraatoreid, on „Mutionu pidu“ inspireerinud ka kirjanikke. Üks huvitavamaid edasiarendusi/ tõlgendusi neist on Aino Perviku jutustus „Maailm Sulelise ja Karvasega“ (2000), milles kirjanik vaatleb peokülaliste elukäiku pärast metsaraiet, lisades nõnda Dahlbergi tekstilegi ohtralt lisakihte.

„Mutionu pidu“ on omaette raamatuna ilmunud: 1954 (pealkirjaga „Mutionu“, ill. Raoul Lind); Eesti Raamat 1967 (ill. Ilmar Linnat;); Tiritamm 1996 (ill. Raivo Järvi); Soha 2002 (ill. Elina Sildre); Kuma 2003 (ill. Ülle Kuldkepp); TEA Kirjastus 2010 (ill. Priit Rea); Hea Lugu 2014 (ill. Ilmar Linnat).

*Jaaksoo, Andres. „„Mutionu peo“ algvariant leitud“. Nukits, 1998, lk 18-19.

*Krusten, Reet. „Alide Dahlbergi juhtum“. Raamatukogu, 2004, nr 6, lk 18-19.

*Kumberg, Krista. „Mutionu pidu“. Eesti lastekirjanduse kuldvara. Eesti Lastekirjanduse Keskus, 2018, lk 40-41.


„Mutionu peo“ väljaanded omaette raamatuna:

R. Lind, 1954 (pealkirjaga „Mutionu“, ill. Raoul Lind)

Eesti Raamat, 1967 (ill. Ilmar Linnat)

Tiritamm, 1996 (ill. Raivo Järvi)

Soha, 2002 (ill. Elina Sildre)

Kuma, 2003 (ill. Ülle Kuldkepp)

TEA Kirjastus, 2010 (ill. Priit Rea)

Hea Lugu, 2014 (ill. Ilmar Linnat)

Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm

Loe lähemalt
logo-print

For more information or copyrights, please contact ulla.saar@elk.ee