Jaanus Vaiksoo on teinud seda, mida juba ammu on meie lastekirjanduses oodatud. Ta on avaldanud põneva ja humoorika, kuid siiski sisuka ja mõtlemisainet pakkuva teose, mis seab keskmesse parimas eas mehehakatised. On ju viimastel aastatel vaeslapse osas olnud need lugejad, kelle lapsepõlv hakkab läbi saama, kuid kelle üle teismelisetungid veel päris võimust võtnud pole. Arusaadav ka, kuna kirjanikule pole just kerge ülesanne elada tõetruult sisse sellesse eluperioodi, eriti kui omaenda noorus on olnud hoopis teistsugustes tingimustes. Vaiksoo näitab, et ühise aluse/pinna loomine on siiski võimalik, sest küllap on nii mõndagi olemuslikku jäänud ka samaks. Nagu näiteks küsimus, kuidas saada hakkama muutustega, mis sind harjumuspärasest välja tõmbavad ja uut teed otsima sunnivad, on ilmselt põlvkondade ülene. Õnneks pole Vaiksoo ninast verd välja pingutanud, et popp ja noortepärane olla. Igasugu pettuse ja teeskluse tunneksid noored ilmeksimatult ära ja põgeneksid enne, kui esimesest peatükist kaugemale jõuavad.
Raamatu „King nr 39“ peategelane on Paul Viies, kes käib ühe Tallinna kooli viiendas klassis. Poisil on edukas pere, emal ja isal on kenad töökohad, suhted pereliikmete vahel sõbralikud. Tõsi, aega ühisteks ettevõtmisteks napib, kuid hoolitsusest poisil puudust pole. Kooliski läheb Paulil hästi, tal on sõbrad, nii et paari kiusupunni pärast poiss eriti pead ei vaeva. Eriti köidab poissi matemaatika. Ja kuigi algul tundub matemaatikahuvi vaid karakterile liha luudele kasvatamisena, omandab see just narratiivi edenedes üha olulisemaid nüansse, tõustes lõpuks lausa üheks olulisemaks liiniks.
Teise juhtiva liini moodustavad poisi suhted naissooga. Poisi esmaseks naisekujuks on abitu ja nunnutav ema, kes poja puudumisi põhjendadeski iseseisvaid otsuseid vastu ei oska võtta. Kauget ja kaunist naiseideaali kehastab Jekaterina, imekaunis kingapoe müüja, kellesse poiss silmapilkselt armub, kuigi tal endal puuduvad veel sõnad olukorra kirjeldamiseks. Tüdruk kui võrdväärne sõber, vahva semu ja tugiisik ilmub Paulile aga Minna kujul. Asjaliku ja nupuka tüdruku kõrval tunneb Paul end vahetevahel küll kohmetuna, kuid just tänu Minna suhtlemisoskustele hakkab ka Paul end temale avama. Minnal on Pauli jaoks pidevalt mõni üllatus varuks, nõnda on poiss sunnitud tihtipeale imetlema, kui nutikas, vaba, loominguline ja elutark on Minna.
Kingapoega seostub teinegi jutuliin. Poodi sisse astunud ja jalanõusid proovinud poiss nimelt kaob nõnda fantaasiailmadesse. Olenevalt jalanõudest, olgu need siis sporditossud, kummikud või tantsukingad, satub poiss kas jooksuvõistlusele, jõe äärde kala püüdma või tantsuvõistlusele. Toredad ja elulised on need väikeste meeste unistused. Tahtmine olla kõige kiirem, osavam ja veetlevam, see, kes on tunnustatud tema enese pärast, pole aga ainult lastele omane.
Peamine, mis aga raamatus kannab, on põnevusliin – miks ostab üks mees kingapoest iga päev samasugused pruunid kingad number 39, mida ta nendega teeb? Oskuslikult kruvib Vaiksoo tasahaaval pinget, mis laheneb alles raamatu viimastel lehekülgedel.
Vaatamata rohketele tegevusliinidele ei jäta Vaiksoo raamat konstrueeritud muljet. Teoses pole midagi ülemäärast, see on hoolikalt läbi töötatud ja kaalutletud, kuid kindlasti mitte kunstlik. Selleks on raamatus sees liiga palju hinge ning austust noore lugeja ja tema aja vastu. Lisaks mitmetasandilisele loole on Vaiksoo raamatus ka noortele sobiv jutustamisstiil. Siin on piisavalt pisitasa pingestuvat põnevust, et kannatamatuid lugejaid köita, ning teemasid ja olukordi, mis selle vanusegrupi huvide keskmes.
Raamatu seob tervikuks autori soe südamlik hoiak ja huumor. Selles pole kübetki üleolekut või targutamist. See on leebe ja mahe, muie suunurgas hoiak, mis on tuttav juba Vaiksoo varasematestki teostest. Tuttav on ka soojus ja hingelähedus, mida Vaiksoo oma tegelaste suhtes tunneb. Varasemast rohkem on ehk sentimenti, mis eriti teose lõpuosas esile kerkib. Ometi ei tundu see piinlik või üleliigne, nagu vahel mõne kirjaniku puhul olema kipub, hoopis hea ja helge tunne jääb peale lugemist hinge.
Ja üks asi veel, mis vaid esmapilgul võib tunduda vähetähtis: juba ammu pole ma käes hoidnud nii kerget ja mugavat raamatut. Lisaks kergusele on valitud paber ka silmale mõnus ja leebe. Nii et lapsed, kelle koolikotis peidavad end lisaks õpikutele-vihikutele ning trenni- ja muusikakoolitarvetele veel pinksireketid, kendama, Rubiku kuubik ja binokkel, jaksavad seal kanda ka „Kinga nr 39“, et bussisõitudelgi põnevust jaguks.
Illustreerinud Katrin Kaev
Kirjastus Ärkel 2019
184 lk
Lastekirjanduse uurija Jaanika Palm
Eesti lastekirjanduse austajatel on põhjust rõõmustamiseks, sest mitmed head raamatud on sel aastal tõlgitud võõrkeeltesse ning kättesaadavad ka välismaa lugejale. 
The candidates of the Astrid Lindgren Memorial Award were presented by the jury at the Frankfurt Book Fair on October 17. This year 237 candidates from 68 countries were nominated. The nominees from Estonia include the children’s writer 
